Neverending story.
Rannaseva oli edukas- kõik sai puhtaks. Mida kõike ookean siia toob: plastmassist nuku tool, väike võrkpall, välgumihkel, hambahari, pudelid- nii täis kui tühjad, nii klaasist kui plastikust, plätu, ujumislest. Kusjuures alati on rannas vaid üks jalanõu, ilma paariliseta. Kujutan ette kuidas ühe jalaga inimene snorgeldades lesta kaotas. Või siis oli ikkagi kahe jalaga- üks lest tuli poolel teel jalast ja edasi pidi snorgeldaja ühe lestaga vingerdama nagu angerjas.
Midagi kasulikku või väärtuslikku ei ole kahjuks leidnud rannast, ei ole pudelikirja ega rahapada.
Lained toovad prahi just meie värava ette. Naabrite rand jummala prahivaba ja mitte seetõttu, et tegemist oleks mingi nõiduse või needusega, või väga kordaarmastavate naabritega, vaid seetõttu, et neil pisut kõrgem liivariba.  
Ja täna hommikul oli praht tagasi. Neverending story…

Kalad ja elukallidus.
Sööme peamiselt kohalikust toorainest tehtud toitu, nagu juurikad, puuviljad, mereannid, läätsed, munad. Püüame vältida nisujahu, valget suhkrut  ja valmistoite. Olen otsustanud, et teen nii tervislikku toitu, kui vähegi võimalik. Ma sööks hea meelega siin koguaeg kala ja mereande.
Elame kalurikülas, kus asub ka selle piirkonna populaarseim kalaturg. Samas on kala ostmine siin riskantne, sest nad ennekõike proovivad valgele müüa pahaksläinud kala. Arvavad, et valge on piisavalt juhm ja pime, et ei saa aru, missugune kala kõlbab süüa ja missugune mitte. Kala hind on valgele alati suurem kui kohalikule. 
Siin on üldse nii, et väga keeruline on ostlemisel aru saada, mis asjad maksavad, sest hindu pole kirjas. Nad igale kliendile kehtestavad oma hinna vastavalt päritolumaale ja arvatavale jõukusastmele.
Sri Lanka on elukalliduselt top 1 riik Aasias. Piima liiter maksab 500 ruupit ehk 1.5 eur, nisujahu kilo umbes sama, külmutatud soola peekoni viilud kg 21 eur. Ja palk on kohalikel umbes 100- 250 eur kuus.
Suht keskpärases ranna restos läheb kahepeale umbes 40 eur, mis sisaldab 2 toitu, 2 koksi, 1 klaasi veini ja 1 magustoitu.
Võimalik on muidugi süüa ka kohalikku tänavataoitu, kuid nende maitsed on ülimega chillised, mis tähendab valgele kõrvetavat kõri ja lahtist kõhtu.
Endiselt usun, et kohalikel on mingid enda salapoed, kus hinnad soodsad ja kus nad ise käivad. Sellised kohad, mida nad turistidele ei näita.

Asian- Nordic hapukurk ja läätseleib.
Mul on siin ülilihtne harjuda uute maitsetaga ja igatsust koduste kotlettide järele ei ole. Vaimustun erinevatest läätse- ja oatoitudest ja teen kooki kookosjahust. Meesterahvad siin minu vaimustusega ei ühine- nemad ampsaks siin ikka miskit liha, heeringat ja marineeritud kurki. Minu valmistatud läätse leib ja oapada tekitavad nurinat. Püüan mitte välja teha.
Mina tunnen puudust ainult fermenteeritud toidust. Et seda igatsust leevendada tegin esimest korda elus ise köögiviljadest kimchit. Suht lihtne teha ja imemaitsev! 
Panen siia lingi retseptile, et kes soovib see proovib.
Kimchi retsept.

Kimchi meeldis isegi peaaegu kõigile meestele ja kuna osutus nii edukaks, siis ootavad nüüd härrad minult 10 purki soolakurke. Et minust selline fermenteerija siin saab, poleks küll osanud arvata. Peaks ehk bisnessi püsti panema: ”Asian- Nordic Hapukurk”.

Siin tehakse kõik saiad ainult nisujahust. On olemas ka mingisugune rukki leib, aga see on tegelikult nisujahu leib, mis on kuidagi pruuniks või mustaks värvitud. Kuigi aju on kõikvõimas, siis ei muuda must värv saia maitset siiski leiva omaks.
Katsetasin läätse leiva küpsetamist. Tulemus maitsev, lihtne ja ülitervislik küpseti, mida saab võileiva materjalina tarbida. Valmib kiiresti. Värvilt meenutab küll pigem saia ja konsistentsilt keeksi, kuid maitseb ülihea. 
Retseptis on ka spinat ja värske roheline kraam, kuid minul neid ei olnud aga tuli ikkagi väga hea. Hästi sobiksid leiba ka seemned ja pähklid.
Läätseleiva retsept.

Proua Orava jutud.
Troopilised puuviljad on siin imelised. Kui oled siinset mangot ja ananassi saanud, siis Selveri omasid enam naljalt ei taha. Lisaks kasulikele vitamiinidele, kiudainetele ja antioksüdantidele sisaldavad magusad, küpsed puuviljad ilmselgelt palju suhkrut fruktoosi kujul. No ja mida magusam, seda rohkem on suhkrut.
Mina läbisin aga just enne Sri Lankale tulemist proua Orava toitumisnõustamisseansi. Tema arust võib süüa ainult marju ja puuviladega tuleb väga tagasihoidlik olla, kui tahad tervislikult toituda.  No lisaks muidugi tuleks loobuda igasugu heast ja paremast, millel ma siinkohal pikemalt. Lihtsalt kokkuvõtvalt: tuleks toituda nagu jänes. 
Kuna marju ma siin näinud pole, siis hakkasin uurima, et mis puuvilju siin veel on, mis on väiksema suhkru sisaldusega, mis võiksid pr. Orava nõudmistele vastata. Leidsin, et siin on ikka mega palju puuvilju ja väga erinevate maitsetega: mõrud, hapud, mage- hapud, pisut magusad, väga magusad…
Guava on huvitav õuna või pirni laadne puuvili, mis valminuna on segu tsitruse ja õuna maitsest. Passion fruit on üks mu lemmikuid. Olenenvalt soldist võib passion fruit olla kas hapu või magus, kui küps tikker. Rambutan või lychee on väike, kuid ülikasulik vitamiiniamps. Ja mul on kindlasti veel palju avastada siinses puuviljade maailmas…
Vaatamata puuviljarohkusele on meil siina aga üks meesterahvas eriti magusa lembeline ja temale puuviljadest ei piisa. Temale on külmikus salasahtel, kus ta hoiab “Kalevi” komme. Neid ei tohi keegi näppida ja kui salaja midagi sealt võtta, siis ta saab kohe aru ja häda siis sellele, kes vahele jääb. Proua Oravale muidugi selline salhtel ei meeldiks ja ta käsiks selle kohe hävitada.
No mina nii ekstreemne ei ole, aga proovin ikkagi toota midagi magusat, mis oleks kohalikust toorainest, ei sisaldaks nisujahu ja rasva ja maitseks hästi. 

Tervislik kook.
Tegin kookose šhokolaadi koogi, mis tuli minuarust imeline välja. Retseptis ma panin taignasse suhkrut isegi alla 70 grammi (see on miinimum kogus seal), steviat kahjuks mul ei olnud. Kakaopulbrit panin pisut rohkem, kuna soovisin sellega kookosjahu maitset natuke tappa. Kuna siin ei ole normaalset tumedat suhkruta šhokolaadi, siis tegin kreemi ise kakaopulbrist, jogurtist ja veidikeset võist. Koogi lõikasin soojalt pooleks ja panin kreemi ka sinna vahele.
Tuli imeline (minu arust).
Šokolaadi-  kookose koogi retsept.

Seva International.
Täna on rand inimtühi! Mis võiks veel parem olla… Teen oma hommikuse kohvitamise- jalutamise tiiru ja lisasen sinna supluse. Seda ei saa ujumiseks nimetada, see on lihtsalt vees kükitamine. Siin on lained nii suured, et viivad aluspüksid minema. Ja püksata ei taha ma siin kalurikülas ringi liikuda. Küll aga saab siin otsida mõne lainevabama sopikese ja seal siis kükitada. Ülimõnus!
Pilvedega on pahasti- neid ei ole. Lükkan õhtusse oma tänase seva. Seva on Sanskriti keeles isetu tegevus, mis on sagedasti kasutusel jooga praktikates, et tuua vaimne kogemine otseselt füüsilisse maailma. Tänaseks sevaks on ranna prügist puhastamine.

Sevaga meenub mulle kuidas kunagi käisin Prantsusmaal Valge Tantra festivalil, kus registreerimisel küsiti igalt saabujalt, missugust vabatahtlikku tööd ta soovib teha ja siis kirjutati see “seva” tegevus festivalipassile. Sevasid sai ise valida, et mis rohkem meeldib: vetsude puhastamine, dušširuumide puhastamine, köögi öine vahetus, nõude pesemine ja veel igasugu sevasid, mis mulle tundusid pigem piinamisena.
Mina olin suht väsinud juba sinna saabudes. Olin oma suure punase kohvriga, kuhu väiksem hiinlane sisse mahuks, jooksnud mõõda Prantsuse rongijaamade perroone edasi- tagasi ja üles-  alla, sest parasjagu olid Lyoni piirkonnas metsatulekahjud ja rongid ei teadnud kuhu ja millal nad sõidavad. Ja inimesed rongides vahtisid mind, kui siga sidrunit, kui ma oma hiiglasliku punase kohvriga inglise keeles midagi teada saada üritasin. Ja nii siis ma istusingi mõned tunnid seisvas rongis teadmatuses, mis ja kas üldse midagi edasi saab ja lootsin endamisi, et rong sôitma hakates, mind õigesse suunda viib. Lõpuks kui jõudsin külakesse, kus Tantra Chateau pidi asuma, tuli otsida takso ja sõita kuskile sügavasse metsa, kus puude vahelt paistsid valgete turbanitega üleni valgesse riietatud inimkogud.
Tantra registratuuris teatasin, et mina ei soovi  mingit vabatahtlikku tööd teha. Turban tõstis pilgu ja küsis, et kas ma olen rase või haige. Ma vastasin eitavalt ja mulle väljastati silt kirjaga “international”. Natuke piinlik oli. Oleks ju võinud ikkagi valida midagi….

Bisness plänn with benefits.
Siin on mul anyway koguaeg otsa ette kirjutatud “international”. Valge pika naisena eristun kohalikest tumedatest, peaaegu mustja nahaga, vormikatest elanikest. Kusjuures kuskil kuni 30 aastaseks saamiseni näevad mehed siin kenad välja- sportlikud, sihvakad, surfikalt riides, tumedad juuksepahmakad ja süsimustad silmad. Aga vananedes hakkavad neil kõhud kasvama. Mitte sellised lamedad pekivoldid vaid sellised punnis kõhud, nagu rasedad oleks. Olenevalt vanusest on mehed siin kas 4, 6 või 8 kuud rasedate kõhtudega. Mida vanem seda rohkem rase. See vist siin mingi jõukuse märk- näitab, et hea toidu peal.
Vanemad mehed kannavad sageli triiksärki ja sarongi. See on ümber niuete keeratud rätt, et kõik vajalik saaks piisavlt tuulduda. 
Vanusega lisanduvad kuldsed aksessuaarid, mis siinkandis viitavad jõukusele. Kuna raha on pidevalt devalveerunud ja elu on ebastabiilne, siis on kulda investeerimine ja jõukuse näitamiseks end kullaga ehtides väga loogiline.
Kuna enamasti liigun ringi üksi, siis on paras väljakutse mitte ehmuda kohalike meeste tähelepanust. 
Siin on üldse nii, et kohalikke naisi kohtab palju harvem kui mehi. Nad vist istuvad kodus koguaeg. Igatahes on enamus tegevusi, mis turistidele suunatud, kõik meeste teha. Ei tea kas seetõttu või mingil muul põhjusel sõlmivad  kohalikud mehed meelsasti suhteid valgete naistega. Nende jaoks võrdub valge inimene üldiselt rahaga. No ja valge naine liskaks ka seksiga. Kultuurilis- ajalooliselt on neil veel kasutusel kokkuleppelised abielud ja seks enne pulmi on tabu. Valgetega seda muret ei ole. Valge on “bisniss plänn with benefits”.
Siinkohal pistan pisut kobedama kleidi selga ja lähen tuk-tukki hääletama, sest meie kodustatud tuk- tuki kutt, Dineth, on täna hõivatud.
Wish me luck!

Taksomeeter.
Tukijuht on kahekümnendates nooremees. Soovin sõita umber 4,7 km kaugusele ja pakun 600 raha. Tukkar teeb selgeks, et tal on taksomeeter ja et 1 km maksab 100 raha. A ma ju pakkusin tohkem!? Kas ta ei taha rohkem raha? See küll imelik. Misiganes. Istun tukki ja hakkan põnevusega taksomeetrit otsima, sest sellist asja pole ma siin veel enne kohanud. Selgub, et taksomeetrit siiski pole. Tal on googel maps, mis näitab ta asukohta. Kahjuks ei saa ta agu mitte midagi aru, kuhu ta sõitma peab. Ta ei saa ka sellest aru, et mina tean teed. Niisiis peatub ta poolel teel ühe kohaliku naisterahava kõrval ja palub temal minult küsida kuhu ma tahan minna. Pika vestluse peale saab tukkar aru, et ma tean kuhu ma tahan minna ja et sõita tuleb otse. 
Kohalejõudes arvutab ta midagi telefoniga ja trükib 550 oma telefoni ekraanile, mis küll ei vasta arvutusele 100 eur/km, kuid on siiski vähem kui 600.  Ma maksan talle 600 raha, nii nagu lubasin. Pean oma lubadusest kinni!

Ayurveda.
Kõigepealt tuleb siin välja selgitada, kus tegelikult pakutakse teenust, mida saab ayurvedaks nimetada. Kohalike jaoks on see lihtsalt kaubamärk millega kliente meelitada ja mida südamerahuga kleebitakse igasuguste putkade seintele. Aga suvalistesse putkadesse ma minna ei soovitaks. Seal pakuvad teenuseid suvalised küla eided ja taadid, kellel igavusest midagi muud teha ei ole, kui valgetele turistidele odavat kookosõli peale määrida ja selle eest raha küsida. Pärast haised ja kleebid üleni ja lisaks tundub mulle, et mõni taat tegeleb selle bisnessiga selleks, et oma veidraid seksuaalseid kirgi rahuldada. Ei lähe meelest, kuidas üks tädi mul ühes putkas raksti trussikud ära tõmbas jalast, kui olin nõusoleku andnud oma alaselga mudida. Ei tea mis kirgi küll tema niiviisi rahuldas…
Saan teada koha kuhu pean minema ja minust isegi teavitatkse ette, kui eriti auväärset kohtlemist vajavast kliendist. Mind võtab vastu Ayurveda Swasti omanik doktor Dickson Athukorala isiklikult.
Kohtumine dr. Dicksoniga on väga meeldiv. Armas, rahulik ja muhelev meesterahvas. Räägin oma tervisest ja muredest- ta kuulab huviga, ei halvusta lääne meditsiini, on osavõtlik. Doktor teeb mõned üksikud märkused oma ruudulisse vihikuss, katsub mu pulssi ja ütleb, et mu tuli ja vesi ei ole tasakaalus. Need tuleb tasakaalu saada! No algatuseks täiesti mõistlik ja esmapilgul vägagi teostatav eesmärk ju! 
Doktor ei koorma mind infoga došadest ega ayurveda õpetustest, ega käsi mul sööma hakata midagi erilist. Algatuseks tuleb mul nädal aega iga päev ayurveda full body massaažis käia. 
Otsustan, et võtan siis protseduurid doktori endaga, et vaatamata krõbedale hinnale ehk ka tulemused paremad ja minu vesi ja tuli saavad ruttu korda.
Järgmisel päeval, kui protseduurile ilmusn selgub aga, et doktor on haige ja mind vòtab  enda hoolde hoopis armas naisterahvas dr. Dilini. 
​
Juhuseid pole ja ju mul siis on seda naiselikku, emalikku kuid samas täpset puudutust vaja just temalt. Küllap oleks doktor Dicksoni puudutus olnud midagi teistsugust. 
Igatahes naudin iga sekundit sellest massaazist ja loodan, et mu keha lõpuks mõistab, et temaga on kõik korras, ohtu ei ole, keegi ei ründa ja kõik on turvaline.
​Mulle tundub, et dr. Dilini teeb minuga midagi palju sügavamat, kui lihtsalt lihaste silumine. Ma ei tea, mis see on ja ma ka ei küsi- kardan lõhkuda seda püha ruumi, mis see imearmas naisterahvas loob, kardan, et kui liiga palju küsin, siis võtab mu aju juhtimise üle ja ei lase asjadel lihtsalt juhtuda. Aga ma tahan, et asjad ise juhtuksin, tahan väikesi imesid, tahan uskuda, et on olemas midagi palju sügavamat ja inimeseülest,  kui see mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme. Tahan uskuda, et pole vaja pidevalt analüüsida midagi oma peas, mingeid hingehaavu parandada ja valusid tervendada. 

Kõrvatropid.
​Ärkan pool üheksa torina peale, et väidetavalt olid küla kalurid kalaônne tähistanud ja hommikuni pidu pannud, mistôttu olevat keeruline või, et isegi võimatu olnud magada.
​Selleks, et kalaõnn jätkuks on ilmselgelt vaja ohtralt kohalikku tulivett, arrakit, kõrist alla valada ja jaurata varaste hommikutundideni.
Mind ei häiri ei naabrite kirev kukk, kes kuskil viiest alustab, ega ka arrakilembesed kalamehed. Mul on kõrvatropid. Kõrvatropid on mu üks viimase aja parimaid leide- aitab magada nii Bratislavas, Pärnus kui Dodanduwas. Saad unustada kultuurilistest ja geograafilistest eripäradest tekkivad öised mürad ja hommikul värskelt ärgata. 

Bisness ja hambamüsteerium.
Tassi kange musta kohviga liigun randa. Rand on otse värava taga. Ookeani lained mõllavad ja päike särab kõrgel taevas. Otsin pilvi. Siin saavad pilvedest parimad sõbrad, oodatud külalised - päästjad. Pilvede all on siinne kliima mõnusalt paitav. Ookeani briiz ja pilved on super kombo. 
Täna sõuavad taevas vaid mõned üksikud vatised rünkpilved, mis tähendab, et päike kavatseb täistuuridel lõõmata. Minu jaoks tähendab see seda, et keskpäeval ma oma nina välja ei pista.
Istun puujuurikal palmi all, joon oma kohvi ja vaatan kuidas kohalikud külaelanikud oma igahommikusi toimetusi teevad. 
Kaks naist on endale turjale vinnanud plastmasstoolid ja tassivad  kahevahel kasti kookostega. Igal hommikul istutavad nad ennast randa palmi alla ja hakkavad kookoseostjaid ootama. Ma ei ole veel kordagi näinud, et neil tehinguks läheks aga hoian neile põialt. Neil on lihtne äriplaan: kui tänaval maksab auguga joomisvalmis kookos 280 kohalikku raha, siis nemad müüvad rannas 400 rahaga. Tootlus 42%! Pole paha!
Liigun piki randa oma igahommikusele jalutuskäigule. Liivariba on väga järsu kaldega, mis tekitab tunde, et üks jalg on poole pikem kui teine. Mõtlen, et mul oleks  vaja kahte paari selliseid plätusid, kus üks on platvorm tallaga ja teine tavaline. Ilmselt Temust saab, aga ma ei oska oma soovi promtida. 
Samas tegelen ma teadusliku uurimusega, et missuguses liivariba osas on liiv kõva ja missuguses mitte. Teadagi on kõige lihtsam kõndida kõval liival, aga keeruline on mõista, miks ja kus on liiv kõva. Esialgsel vaatlusel olen välja selgitanud, et see sõltub laine ulatusest ja et teatud värvi liiv on tugevam kui teine. Aga ma olen ikka veel väga alguses oma uurimusega. Will keep you updated!
Täna ei ole paabulinde. Siin elutsevad paabulinnud. Viimane kord oli lausa 3 tükki neid kambas. Imelised majesteetlikud linnud.
Kohtan ainult kõhnasid liivakarva koeri ja ühte triibulises seelikus meest, kes kõnnib ringi hambahari suus. 
Huvitav, et enamus inimesi siin on suhteliselt ilma hammasteta vaatamata sellele, et nad käivad hambaharjad suus ringi. Oletan, et nad pesevad oma hambaid nii. Aga selles ei saa muidugi kindel olla, mida nad tegelikult teevad. Võibolla imevad hambaharja harjaseid lihtsalt. 

On-kuidas-on.
Täna saan teha ka oma igahommikuse virgutusharjutuse koos palvega, sest kliffil ei ole kedagi. 
Tavaliselt on kliffil kaks meest. Vahel on üks mees õngega ja teine lihtsalt passib. Vahel passivad mõlemad. Ma ei olegi aru saanud kas mehed seal vahelduvad või on ühed- samad, sest nad on kõik sarnased. 
Kliff on nagu uunikivi ahi- juba hommikul päiksest kuum.  Kliff ulatub pikalt ookeani. Ronin kõige kaugema ja kõrgema kivi otsa ja painutan ennast igas suunas, kuidas keha lubab. Ega palju ei paindu, tuleb tõdeda, aga on kuidas on. Loodan, et ehk asi paraneb kui seda iga päev teen. Muideks “on-kuidas-on” on mu lemmik mantra viimasel ajal. Sest tegelikult ei saa ma ju olla ei rohkem ega vähem painduv, kui ma tegelikult reaalselt olen. Ja milleks siis igatseda, unistada, kujutada ette, et asjad on teisiti!? No ei ole ju. Me oleme need kes me oleme - just sellised nagu me oleme selles hetkes. Kõik muu on illusoon või mälestus millestki või kellestki kuskil mujal või teisel ajal. 
Ja kui ma olen juba piisavalt oma küllaltki paindumatut keha painutanud, siis lausun mõttes oma hommikuse mantra: palun küllust ja armastust endale ja kõigile mu lähedastele, tänan neid, kes on minu kaasteelised selle eest, et nad jagavad oma aega ja ruumi minuga, tänan neid kellega suhtlemine on mulle väljakutse ja tänan ka neid, keda enam ei ole meiega, kuid kes on puudutanud mu hinge.

Isetusest.
Lõunat me siin ametlikult ei söö. Igaüks nokib, mis saab. Naabrinaine, Indu, kelle elu seisneb selles, et ta teeb hommikust õhtuni süüa, on täna teinud riisi ja õlis krõbedaks küpsetatud rääbisetaolist kala. Meile annetatakse  ka taldrikutäis kamba peale. No tegelt nii armas viis näidata hoolimist. Seda enam, et elavad nad siin ikkagi väga tagasihoidlikes tingimustes, ehk et meie mõistes vaesuse piiril. Keskmine palk pidavat olema umbes 260 euri, kuid usun, et enamuste jaoaks võib see veelgi madalam olla.
Mõtlen kui palju või pigem vähe olen mina näidanud välja isetut hoolimist ja toetust… Miks ma seda nii vähe olen teinud… ilmselt sellepärast, et ikka tundub, et ise olen parajalt nõrk ja mittepiisav ja tulevik on kui mittejust must, siis piisavalt ähmane, et kõhedust tekitada. Hoida parem kõik endale, koguda halvemateks päevadeks- nii oma jôudu, oskuseid kui resursse… Aga elu tahab olla voolamises, mitte kramplikult kinni hoitud, pudelisse pandud, kapseldatud olekus. Elu on piirideta ja juhtub ka siis kui kõik ei lähe nii kuidas tahame. Elu tahab elamist, lahket olemist, alandlikkust, austust ja tänulikkust. Õpin.
Imetlen oma sõbrannat, kes astus hooldekodu uksest sisse ja pakkus ennast appi vanurite eest hoolitsema, sest tundis, et soovib midagi ühiskonnale ja maailmale tagasi anda. Ja mitte korraks, vaid pikaks ajaks.
See ei ole selline tugitoolist annetamine Jõulutunneli ajal, vaid see on reaalselt enda aja ja oskuste panustamine nõrgemate heak, isetu tegu. Imeline!
Midagi sellist võiks igaüks meist teha! 
Aga kui mõelda, et kõik me vinskeleme oma elu väikestes akvaariumides, meie oma ökosüsteemis, siis selliste isetute aktsioonide jaoks ei jagu tavaliselt ei aega ega ruumi. Enda asjadest on juba enamusel juhe koos.