Hmongi naised ja õnn.
Hommikul, kui sotsiaalmeediat skrollisin jäi silma kauni noorepoolse psühholoogi postitus, kes ilmekalt rääkis, et kõigi hädade algus on keskendumine liialt sellele, mida me ei taha. Nii et kui me keskendume sellele, mida tahame, siis hakkame looma seda, mida me tahame ja õnn tuleb õuele.
Palmi all kohvi rüübates olin kaunitarist psühholoogiga peaaegu nõustumas, sest kuidas Sa ikka jõuad sinna, kuhu tahad, kui autojuhile koguaeg kirjeldad seda kuhu Sa ei taha sõita. Tõenäoliselt jõuadki sinna kuhu ei taha, seniks kuni pole soovi selgelt väljendanud.
Samas aga meenuvad Liz Gilberti read raamatust “Abielutõotus”, kus ta külastas Põhja- Vientnamis pesitsevat hmongi suguharu ja küsis vanamemmelt, et kas ta abielu oli õnnelik ja mees hea. Vanamemm vaatas Lizi segase ilmega ja ei saanud üldse aru, mida selline küsimus tähendab. Hmongidel abielu lihtsalt on. See sõlmitakse siis, kui tüdruk saab 13 aastaseseks, seejärel saab ta nii palju lapsi kui saab ja elab pead-jalad koos oma suguvôsa teiste liikmetega pisikeses ühetoalises hütis tehes igapäevatoimetusi nagu koristamine ja toiduvalmistamine.
Sama tark oleks ilmselt küsida kas kivid hunnikus on õnnelikud.
Hmongidel ei ole võimalust valida ja mis peamine- nad ei teagi, et on võimalik valida, tahta ja eeldada. Kuna nad midagi ei eelda, siis ei saa nad ka pettuda.
Olen siiski tänulik, et elan ühiskonnas, kus ma saan valida, kuigi see teeb maailmatunnetuse pigem keeruliseks kui lihtsaks. Ilmselt seisneb rõõmus meel ja tasakaal, siiski mõistmises, mis on hetkel parim, taipamises, mis tundega tahaks elada ja lahtilaskmises. Lahtilaskmises nõudmistest ja tahtmistest.
Toolide sügavam tähendus.
Siin saaks igapäev harjutada lahtilaskmist, kui selleks oleks soovi. Lahtilaskmist harjumustest, reeglitest ja asjadest. Asjad on sageli seotud harjumuste ja väärtushinnangutega ja peegeldavad palju enamat, kui esmapilgul tundub.
Ikka ei ole asju piisavalt või ei täida nad enam meie vajadusi ja tuleb uusi hankida. Siin on asjade hankimine minujaoks keeruline ja paneb mõtlema, kas ja miks ma midagi üldse tahan.
Esiteks ei tea ma kus asju müüakse, teiseks on nende hinnad sageli ebaloogilIsed või teadmata ja kolmandaks ei ole mul transpordivahendit, millega asju tuua.
Meie korter asub kolmandal korrusel, on avar ja suurte akendega, mis avanevad otse ookeanile. Korter uus, ilus, puhas. Aga mul ei ole tooli. Tegelikulte ei ole mul isegi kahte tooli (kui mitte arvestada kuut söögilaua tooli, mida ka ei ole, aga mille saamisest ma olen loobunud). Vajan tooli magamistuppa peeglilaua juurde (millel ei ole peeglit, aga sellele ma hetkel ei keskendu) ja päevitustooli õue.
Algauses tundub mulle, et kuna ma olen siiski nii äge ja väärtuslik, siis piisab vaid sellest, kui ma oma soovi selgelt väljendan ja mu toolid saabuvad, sest minu kaaslased on vägagi tegusad meesterahvad, kes siinse “süsteemi” ja ka toolituruga kindlasti hästi kursis on.
Päevad mõõduvad, kuid toole ei tule. Ilmselgelt teen sellest juttu igapäev.
Saabub päev, mil alumise korruse mehel hakkab minust kahju ja ta on nõus mulle oma tooli andma. Tal on kallis maitse ja tool on ilus. Aga kuidagi imelik on teise inimese tooli võtta. Ja minu toolita päevad jätkuvad. Kuni ma alumise korruse mehele teatan, et võtan ta toolipakkumise vastu. Ta vaatab mind hämmingus näoga, nagu ta poleks kunagi sellist pakkumist teinud ja küsib, et milleks mul seda üldse vaja on. Ma pobisen midagi, sest küsimus on ootamatu ja mul vastust pole ning vinnan popi tooli kolmandale korrusele.
Õhtul voodis on imelik selle võõra tooliga. Natuke piinlik on ka. Aga ma loodan, et minu korruse mehed saavad aru, et asi on väga tähtis ja et on vaja mulle tool hankida.
Saabub päev, mil alumise korruse mehele tuleb külaline ja ma pean oma tooli tema külalisele andma, sest tal ka ei tooli. Annan. Mind isegi tabab mingi kergendus, kui vabanen võõrast asjast.
Jälle toolita.
Elu uurimine jätkub.
Saan aru, et magamistoa tooli saan vaid siis, kui lähen tänavale, leian poekese ja tassin tooli seljas koju. Arvestades, et siin lähedal sellist poekest pole ja õues on lõõskav kuumus, tundub mulle see keeruline. Lisaks on asi põhimõttes, et kui mees lubab, siis mees teeb ja mina ei pea ise midagi tegema. Ja mulle on ju lubatud.
Vahepeal olen edukalt whatsapis suhelnud lamamistooli müügionuga. Siin käib klientidega suhtlemine enamjaolt Whatsapis- emaile võidki ootama jääda.
Lamamistool on salongis olemas ja selle eest saab tasuda ülekandega. Müügionu on nõus täpsustavatele küsimustele pakendi suuruse ja transpordi osas vastama alles pärast raha laekumist. Kui rahad liigutatud, siis selgub, et nad transporti ei paku.
Mõnda aega olen teadlik, et mul on küll lamamistool, aga see asub minust 40 kilomeetri kaugusel. Võin tuk-tuki võtta ja seal lamamas käia, ära tuua seda ei saa, sest see ei mahu tukki.
Tänaseks on mul mõlemad toolid olemas- küllap viskas mu hala lõpuks kõigil üle. Ühtlasi tunnen kohustust toolidel nüüd palju istuda ja lebada, sest nende hankimiseks läks nii palju energiat lunimise, küsimise, lootmise, tahtmise, eeldamise ja ootamise peale..
Jep, kogeme maailma sageli läbi asjade ja raha, enamjaolt mitte seda teadvustades, mängides erinevaid võimumänge, saades kinnitust oma väärtusele või väärtusetusele, tundes ajutist eufooriat millestki uuest ja uskudes, et ägedamate asjade omamine teeb meist ägedamad inimesed ja mingi asja puudumine on meie õnnetuse põhjuseks.
Aga õnnelik olemiseks ei ole tegelikult vaja toole vaid midagi muud.
Tuleb elu edasi uurida.
Hommikul, kui sotsiaalmeediat skrollisin jäi silma kauni noorepoolse psühholoogi postitus, kes ilmekalt rääkis, et kõigi hädade algus on keskendumine liialt sellele, mida me ei taha. Nii et kui me keskendume sellele, mida tahame, siis hakkame looma seda, mida me tahame ja õnn tuleb õuele.
Palmi all kohvi rüübates olin kaunitarist psühholoogiga peaaegu nõustumas, sest kuidas Sa ikka jõuad sinna, kuhu tahad, kui autojuhile koguaeg kirjeldad seda kuhu Sa ei taha sõita. Tõenäoliselt jõuadki sinna kuhu ei taha, seniks kuni pole soovi selgelt väljendanud.
Samas aga meenuvad Liz Gilberti read raamatust “Abielutõotus”, kus ta külastas Põhja- Vientnamis pesitsevat hmongi suguharu ja küsis vanamemmelt, et kas ta abielu oli õnnelik ja mees hea. Vanamemm vaatas Lizi segase ilmega ja ei saanud üldse aru, mida selline küsimus tähendab. Hmongidel abielu lihtsalt on. See sõlmitakse siis, kui tüdruk saab 13 aastaseseks, seejärel saab ta nii palju lapsi kui saab ja elab pead-jalad koos oma suguvôsa teiste liikmetega pisikeses ühetoalises hütis tehes igapäevatoimetusi nagu koristamine ja toiduvalmistamine.
Sama tark oleks ilmselt küsida kas kivid hunnikus on õnnelikud.
Hmongidel ei ole võimalust valida ja mis peamine- nad ei teagi, et on võimalik valida, tahta ja eeldada. Kuna nad midagi ei eelda, siis ei saa nad ka pettuda.
Olen siiski tänulik, et elan ühiskonnas, kus ma saan valida, kuigi see teeb maailmatunnetuse pigem keeruliseks kui lihtsaks. Ilmselt seisneb rõõmus meel ja tasakaal, siiski mõistmises, mis on hetkel parim, taipamises, mis tundega tahaks elada ja lahtilaskmises. Lahtilaskmises nõudmistest ja tahtmistest.
Toolide sügavam tähendus.
Siin saaks igapäev harjutada lahtilaskmist, kui selleks oleks soovi. Lahtilaskmist harjumustest, reeglitest ja asjadest. Asjad on sageli seotud harjumuste ja väärtushinnangutega ja peegeldavad palju enamat, kui esmapilgul tundub.
Ikka ei ole asju piisavalt või ei täida nad enam meie vajadusi ja tuleb uusi hankida. Siin on asjade hankimine minujaoks keeruline ja paneb mõtlema, kas ja miks ma midagi üldse tahan.
Esiteks ei tea ma kus asju müüakse, teiseks on nende hinnad sageli ebaloogilIsed või teadmata ja kolmandaks ei ole mul transpordivahendit, millega asju tuua.
Meie korter asub kolmandal korrusel, on avar ja suurte akendega, mis avanevad otse ookeanile. Korter uus, ilus, puhas. Aga mul ei ole tooli. Tegelikulte ei ole mul isegi kahte tooli (kui mitte arvestada kuut söögilaua tooli, mida ka ei ole, aga mille saamisest ma olen loobunud). Vajan tooli magamistuppa peeglilaua juurde (millel ei ole peeglit, aga sellele ma hetkel ei keskendu) ja päevitustooli õue.
Algauses tundub mulle, et kuna ma olen siiski nii äge ja väärtuslik, siis piisab vaid sellest, kui ma oma soovi selgelt väljendan ja mu toolid saabuvad, sest minu kaaslased on vägagi tegusad meesterahvad, kes siinse “süsteemi” ja ka toolituruga kindlasti hästi kursis on.
Päevad mõõduvad, kuid toole ei tule. Ilmselgelt teen sellest juttu igapäev.
Saabub päev, mil alumise korruse mehel hakkab minust kahju ja ta on nõus mulle oma tooli andma. Tal on kallis maitse ja tool on ilus. Aga kuidagi imelik on teise inimese tooli võtta. Ja minu toolita päevad jätkuvad. Kuni ma alumise korruse mehele teatan, et võtan ta toolipakkumise vastu. Ta vaatab mind hämmingus näoga, nagu ta poleks kunagi sellist pakkumist teinud ja küsib, et milleks mul seda üldse vaja on. Ma pobisen midagi, sest küsimus on ootamatu ja mul vastust pole ning vinnan popi tooli kolmandale korrusele.
Õhtul voodis on imelik selle võõra tooliga. Natuke piinlik on ka. Aga ma loodan, et minu korruse mehed saavad aru, et asi on väga tähtis ja et on vaja mulle tool hankida.
Saabub päev, mil alumise korruse mehele tuleb külaline ja ma pean oma tooli tema külalisele andma, sest tal ka ei tooli. Annan. Mind isegi tabab mingi kergendus, kui vabanen võõrast asjast.
Jälle toolita.
Elu uurimine jätkub.
Saan aru, et magamistoa tooli saan vaid siis, kui lähen tänavale, leian poekese ja tassin tooli seljas koju. Arvestades, et siin lähedal sellist poekest pole ja õues on lõõskav kuumus, tundub mulle see keeruline. Lisaks on asi põhimõttes, et kui mees lubab, siis mees teeb ja mina ei pea ise midagi tegema. Ja mulle on ju lubatud.
Vahepeal olen edukalt whatsapis suhelnud lamamistooli müügionuga. Siin käib klientidega suhtlemine enamjaolt Whatsapis- emaile võidki ootama jääda.
Lamamistool on salongis olemas ja selle eest saab tasuda ülekandega. Müügionu on nõus täpsustavatele küsimustele pakendi suuruse ja transpordi osas vastama alles pärast raha laekumist. Kui rahad liigutatud, siis selgub, et nad transporti ei paku.
Mõnda aega olen teadlik, et mul on küll lamamistool, aga see asub minust 40 kilomeetri kaugusel. Võin tuk-tuki võtta ja seal lamamas käia, ära tuua seda ei saa, sest see ei mahu tukki.
Tänaseks on mul mõlemad toolid olemas- küllap viskas mu hala lõpuks kõigil üle. Ühtlasi tunnen kohustust toolidel nüüd palju istuda ja lebada, sest nende hankimiseks läks nii palju energiat lunimise, küsimise, lootmise, tahtmise, eeldamise ja ootamise peale..
Jep, kogeme maailma sageli läbi asjade ja raha, enamjaolt mitte seda teadvustades, mängides erinevaid võimumänge, saades kinnitust oma väärtusele või väärtusetusele, tundes ajutist eufooriat millestki uuest ja uskudes, et ägedamate asjade omamine teeb meist ägedamad inimesed ja mingi asja puudumine on meie õnnetuse põhjuseks.
Aga õnnelik olemiseks ei ole tegelikult vaja toole vaid midagi muud.
Tuleb elu edasi uurida.
RSS Feed
