Päikeseloojangud varvastega.
Päikeseloojangud on siin tõeliselt segavad- iga natukese aja tagant tekib vastupandamatu soov pildistada palmide taha loojuvat päikest. Tundub, nagu oleks iga uus hetk ilusam kui eelmine ja vajab jäädvustamist.
Pildile jäävad palmid, ookean, apelsini moodi päike ja minu jalad.
Kuna mulle ei meeldi teha endast selfisid ja keegi teine mind ka eriti ei pildista, on ainuke võimalus pilt isikustada oma jalgadega: jätta pildile oma varbad või pôlved.
Nii piltide tarbeks kui ka soovist näha välja normaalne poolpaljas turist, tunnen vajadust oma varbad vinksis- vonksis hoida.
Eestis vahet pole- seal unustad üldse ära missugused on varbad ja kuidas näeb välja päikeseloojang, sest varbad on koguaeg saapas ja päike pilvetaga peidus.
Eelpediküür.
Kuna mu kogemused pediküüriga siin seni on olnud veidrad ja ka kohalikelt ei saa ma mingit asjalikku nõuannet, siis lepin ühes salongis kokku lihtsalt jalataldade koorimise, et testida, kas kannatab ka päris pediküüri minna. Nagu eelpediküür.
Kohalejõudes tundub mulle, et ennekõike sooviksid nad mulle massaaži teha. Siiski jään enda soovides kindlaks.
Kui asi klaar, mida ma soovin, ilmub välja sama kutt, kes mulle mõni päev tagasi jalamassaaži tegi. Mõtlen, et vot tore- küllap on tegemist tõelise jalgade spetsialistiga. Kutt aga tundub seekord kuidagi ähmi täis. Vaatab mind kartlikult, nagu ei julgeks protseduuriga alustada. Lõpuks alustab ta koorimisega. Vastupidiselt minu ootusele, et kooriv ollus on mõeldud taldade koorimiseks, määrib kutt koorijat mulle hoolega jalgade peale, isekoguaeg kaastöötaja poole piiludes. Siis hakkab ta täiest jõust mu jalgu hõõruma kiigates endiselt kaastöötaja poole, kes kutile kätega rigjaid liigutusi ette näitab. Selge see, et ta ei ole kunagi varem sellist protseduuri teinud. Mul kõik alarmid lähevad tööle ja asun protseduuri ise kontrollima. Nõuan jalataldade koorimist. Kutt allub.
Järgmisena võtab kutt kasutusele suure riivilaadse asja, mis meenutab nüri kalariivi. Õnneks on see väga nüri. Mul tuleb meelde sõbranna lugu, kelle mehel riiviti Tais jalatallad põhimõtteliselt küljest ära ja ta ei saanud pärast mitu päeva käia. Natuke õudne hakkab.
Kutt võtab ühe käega mu varvastest kinni ja teise käega saeb täiest jõust mu talla all. Kardan, et varbad tulevad ära, aga kui mõnda aega ei ole midagi ära tulnud, siis rahunen.
Seejärel kannad kutt mu jala peale mingit kreemi, mis ilmselt on mask. Kui ma nõuan seda jala alla, siis tõuseb kutt püsti, läheb uksest välja ja tuleb tagasi salongi omanikuga. Salongi omanik selgitab, et taldade alla maski kunagi ei panda. Mul ei jää muud üle kui leppida.
Kutt ei oska inglise keelt, aga suudab minult tunni jooksul inglise keeles küsida kaks küsimust: kust ma tulen ja kui vana ma olen. Kuna ma oma vanuse kohta talle andmeid ei avalda, sest mulle tundub see antud protseduuri juures on irrelevantne, siis ta ütleb ise kui vana ma olen. Pakub 45. Mulle sobib! Nii et kokkuvõttes lahkun rõõmsana, kuigi ma sinna tagasi minna ei kavatse.
Päris pediküür.
Vaatamata eelpediküüri ebaõnnestumisele jätkan ma siiski siinse iluteenuste maailma avastamist. Ja saabubki päev, mil võin öelda, et esimest korda minu elus lakib mu varbaid meesterahvas. Väga eksootiline kogemus! Ehk isegi pisut erootiline…
Kutt on noor, kõhetu, ilusate proportsionaalsete näojoontega, suurte tumedate silmade ja pikkade tihedate ripsmetega. Veidi imelik on võõrale kutile oma lappes jalad nina alla pista. Igas teises olukorras varjaks ma sellise kuti eest oma lappes varbaid.
Pikaajalise pediküüri kogemusega kliendina jälgin kuti toimetamist ja olen kõigega rahul. Protseduur lõpeb jalamassaažiga. Panen silmad kinni ja naudin. Iga kord kui ma silmad avan vaatab kutt mulle oma süsimustade silmadega puurivalt otsa ja naeratab. Panen oma silmad igaks juhuks ruttu kinni. Imelik hakkab. Vaevalt, et ma oma jubedate sõrgadega ja keskealise naisena talle kuidagi korda lähen. Ilmselt on ta harjunud oma naeratuse eest jootraha saama… Võibolla käsib tal seda teha valges maikas paksu kõhu ja puseriti hammastega onu, kes tundub omanik olevat ning kõike toimuvat silmanurgast jälgib.
Igaljuhul juhuuu- mul on nüüd ilusad varbad! Vähemalt eemalt vaadates.
Tänaseks on mul ka geellakiga maniküür tehtud meeterahva poolt! Tulemusega võib rahule jääda. Värvidest saab siin küll valida vaid erkroosade ja erkpunaste vahel, aga lepin sellega. Neli aastat tagasi ei tehtud siin kuskil geeliga mitte midagi.
Teistsugune ajakulg.
Olen märganud, et siin on teenindajatel sageli kombeks ära kaduda. Teevad midagi, ja siis on kadunud. Seda võib teha poemüüja, massöör, kassiir, ettekandja või kesiganes. Sageli on neil lihtsalt vaja midagi vahepeal arutada või telefoniga rääkida. Aga vahel lihtsalt teevad nad midagi ettearvamatut.
Meenub kuidas ühes kohvikus tellisin capuccino, ulatasin raha ja pidin päris pikalt ootama, sest müüja kukkus koos rahasahtliga leti alla pikali. Mul oli veits imelik seal seista, mõtlesin, et ehk on vaja abi kutsuda- äkki sai peapõrutuse. Kui müüja lõpuks leti alt välja ilmus, tegi ta näo nagu midagi poleks juhtunud. Aga capuccinot ta ka tegema ei hakanud. Seda pidin talle meelde tuletama mitmeid kordi, enne kui tegema hakkas.
Ja muidugi tuleb tellimusi siin üldiselt kaua oodata. See ka arusaadav, sest pika aja peale võib ikka asi (või tellimus) meelest minna. Nii tellijal kui teenindajal.
Aga aeg on siin teise tähendusega. Ehk on see sellest, et siin pole kellelgi kiire- ei vahetu aastajad, ei pea kartma, et lumi sulab ära või päike homme enam ei paista. Siin on suht üks ja seesama: koguaeg soe ja valge on hommikul kuuest õhtul kuueni. Ja nii igapäev ja kõik aastad. Külm ei hakka ja kookosest ja banaanist elab ära kui raha enne palgapäeva otsa lõppeb.
Aega aeglustab ka see, et siin käivad inimesed puhkamas ja puhkajatel on palju aega ja pole kuskile kiiret.
Eesmärk olla eesärgita.
Mõtlen, et mulle see kõik ei mõju- mul ikka tunne justkui oleks kiire. Aga kuhu? Keegi ei oota mult saavutusi, mul ei ole kohustusi siin. Aga see tunne on sügavale sisse istutatud. Mõneti on see edasiviiv- aitab asju ära teha ja olla effektiivne. Mina aga sooviks seda tunnet võimalikult vähe tunda. Tahaksin olla ebaeffektiivsem. Aga kuidas vabaneda soovist, mitte midagi saavutada, ma veel ei tea. Seetõttu võib minu ebaeffektiivsuse püüdlus jääda kättesaamatuks seni kuni ma ei ole saavutanud võimet mitte tunda vajadust midagi saavutada.
Eesmärk: saavutada mittesaavutadamine! Minule kui saavutushullule ju ideaalne eesmärk, mida saavutada! Geniaalne või siiski peast juba pisut soe!? Kes seda teab…
Päikeseloojangud on siin tõeliselt segavad- iga natukese aja tagant tekib vastupandamatu soov pildistada palmide taha loojuvat päikest. Tundub, nagu oleks iga uus hetk ilusam kui eelmine ja vajab jäädvustamist.
Pildile jäävad palmid, ookean, apelsini moodi päike ja minu jalad.
Kuna mulle ei meeldi teha endast selfisid ja keegi teine mind ka eriti ei pildista, on ainuke võimalus pilt isikustada oma jalgadega: jätta pildile oma varbad või pôlved.
Nii piltide tarbeks kui ka soovist näha välja normaalne poolpaljas turist, tunnen vajadust oma varbad vinksis- vonksis hoida.
Eestis vahet pole- seal unustad üldse ära missugused on varbad ja kuidas näeb välja päikeseloojang, sest varbad on koguaeg saapas ja päike pilvetaga peidus.
Eelpediküür.
Kuna mu kogemused pediküüriga siin seni on olnud veidrad ja ka kohalikelt ei saa ma mingit asjalikku nõuannet, siis lepin ühes salongis kokku lihtsalt jalataldade koorimise, et testida, kas kannatab ka päris pediküüri minna. Nagu eelpediküür.
Kohalejõudes tundub mulle, et ennekõike sooviksid nad mulle massaaži teha. Siiski jään enda soovides kindlaks.
Kui asi klaar, mida ma soovin, ilmub välja sama kutt, kes mulle mõni päev tagasi jalamassaaži tegi. Mõtlen, et vot tore- küllap on tegemist tõelise jalgade spetsialistiga. Kutt aga tundub seekord kuidagi ähmi täis. Vaatab mind kartlikult, nagu ei julgeks protseduuriga alustada. Lõpuks alustab ta koorimisega. Vastupidiselt minu ootusele, et kooriv ollus on mõeldud taldade koorimiseks, määrib kutt koorijat mulle hoolega jalgade peale, isekoguaeg kaastöötaja poole piiludes. Siis hakkab ta täiest jõust mu jalgu hõõruma kiigates endiselt kaastöötaja poole, kes kutile kätega rigjaid liigutusi ette näitab. Selge see, et ta ei ole kunagi varem sellist protseduuri teinud. Mul kõik alarmid lähevad tööle ja asun protseduuri ise kontrollima. Nõuan jalataldade koorimist. Kutt allub.
Järgmisena võtab kutt kasutusele suure riivilaadse asja, mis meenutab nüri kalariivi. Õnneks on see väga nüri. Mul tuleb meelde sõbranna lugu, kelle mehel riiviti Tais jalatallad põhimõtteliselt küljest ära ja ta ei saanud pärast mitu päeva käia. Natuke õudne hakkab.
Kutt võtab ühe käega mu varvastest kinni ja teise käega saeb täiest jõust mu talla all. Kardan, et varbad tulevad ära, aga kui mõnda aega ei ole midagi ära tulnud, siis rahunen.
Seejärel kannad kutt mu jala peale mingit kreemi, mis ilmselt on mask. Kui ma nõuan seda jala alla, siis tõuseb kutt püsti, läheb uksest välja ja tuleb tagasi salongi omanikuga. Salongi omanik selgitab, et taldade alla maski kunagi ei panda. Mul ei jää muud üle kui leppida.
Kutt ei oska inglise keelt, aga suudab minult tunni jooksul inglise keeles küsida kaks küsimust: kust ma tulen ja kui vana ma olen. Kuna ma oma vanuse kohta talle andmeid ei avalda, sest mulle tundub see antud protseduuri juures on irrelevantne, siis ta ütleb ise kui vana ma olen. Pakub 45. Mulle sobib! Nii et kokkuvõttes lahkun rõõmsana, kuigi ma sinna tagasi minna ei kavatse.
Päris pediküür.
Vaatamata eelpediküüri ebaõnnestumisele jätkan ma siiski siinse iluteenuste maailma avastamist. Ja saabubki päev, mil võin öelda, et esimest korda minu elus lakib mu varbaid meesterahvas. Väga eksootiline kogemus! Ehk isegi pisut erootiline…
Kutt on noor, kõhetu, ilusate proportsionaalsete näojoontega, suurte tumedate silmade ja pikkade tihedate ripsmetega. Veidi imelik on võõrale kutile oma lappes jalad nina alla pista. Igas teises olukorras varjaks ma sellise kuti eest oma lappes varbaid.
Pikaajalise pediküüri kogemusega kliendina jälgin kuti toimetamist ja olen kõigega rahul. Protseduur lõpeb jalamassaažiga. Panen silmad kinni ja naudin. Iga kord kui ma silmad avan vaatab kutt mulle oma süsimustade silmadega puurivalt otsa ja naeratab. Panen oma silmad igaks juhuks ruttu kinni. Imelik hakkab. Vaevalt, et ma oma jubedate sõrgadega ja keskealise naisena talle kuidagi korda lähen. Ilmselt on ta harjunud oma naeratuse eest jootraha saama… Võibolla käsib tal seda teha valges maikas paksu kõhu ja puseriti hammastega onu, kes tundub omanik olevat ning kõike toimuvat silmanurgast jälgib.
Igaljuhul juhuuu- mul on nüüd ilusad varbad! Vähemalt eemalt vaadates.
Tänaseks on mul ka geellakiga maniküür tehtud meeterahva poolt! Tulemusega võib rahule jääda. Värvidest saab siin küll valida vaid erkroosade ja erkpunaste vahel, aga lepin sellega. Neli aastat tagasi ei tehtud siin kuskil geeliga mitte midagi.
Teistsugune ajakulg.
Olen märganud, et siin on teenindajatel sageli kombeks ära kaduda. Teevad midagi, ja siis on kadunud. Seda võib teha poemüüja, massöör, kassiir, ettekandja või kesiganes. Sageli on neil lihtsalt vaja midagi vahepeal arutada või telefoniga rääkida. Aga vahel lihtsalt teevad nad midagi ettearvamatut.
Meenub kuidas ühes kohvikus tellisin capuccino, ulatasin raha ja pidin päris pikalt ootama, sest müüja kukkus koos rahasahtliga leti alla pikali. Mul oli veits imelik seal seista, mõtlesin, et ehk on vaja abi kutsuda- äkki sai peapõrutuse. Kui müüja lõpuks leti alt välja ilmus, tegi ta näo nagu midagi poleks juhtunud. Aga capuccinot ta ka tegema ei hakanud. Seda pidin talle meelde tuletama mitmeid kordi, enne kui tegema hakkas.
Ja muidugi tuleb tellimusi siin üldiselt kaua oodata. See ka arusaadav, sest pika aja peale võib ikka asi (või tellimus) meelest minna. Nii tellijal kui teenindajal.
Aga aeg on siin teise tähendusega. Ehk on see sellest, et siin pole kellelgi kiire- ei vahetu aastajad, ei pea kartma, et lumi sulab ära või päike homme enam ei paista. Siin on suht üks ja seesama: koguaeg soe ja valge on hommikul kuuest õhtul kuueni. Ja nii igapäev ja kõik aastad. Külm ei hakka ja kookosest ja banaanist elab ära kui raha enne palgapäeva otsa lõppeb.
Aega aeglustab ka see, et siin käivad inimesed puhkamas ja puhkajatel on palju aega ja pole kuskile kiiret.
Eesmärk olla eesärgita.
Mõtlen, et mulle see kõik ei mõju- mul ikka tunne justkui oleks kiire. Aga kuhu? Keegi ei oota mult saavutusi, mul ei ole kohustusi siin. Aga see tunne on sügavale sisse istutatud. Mõneti on see edasiviiv- aitab asju ära teha ja olla effektiivne. Mina aga sooviks seda tunnet võimalikult vähe tunda. Tahaksin olla ebaeffektiivsem. Aga kuidas vabaneda soovist, mitte midagi saavutada, ma veel ei tea. Seetõttu võib minu ebaeffektiivsuse püüdlus jääda kättesaamatuks seni kuni ma ei ole saavutanud võimet mitte tunda vajadust midagi saavutada.
Eesmärk: saavutada mittesaavutadamine! Minule kui saavutushullule ju ideaalne eesmärk, mida saavutada! Geniaalne või siiski peast juba pisut soe!? Kes seda teab…
RSS Feed
