Turiste oodates.
Euroopas oodatakse praegu jõuluvana ilmselt sama agaralt, kui siin turiste. Turistide saabumiseks valmistuvad ka meie naabrid. Ei tea kas lootuses, et meie hotell peagi avaneb ja meelitab kohale rohkelt välismaalasi, või sellepärast, et ka siin kalurikülas on mõistetud, et rasvane turist on kasulikum kui rasvane kala, on siin käivitunud juba mitu konkureerivat ettevõtmist. Bisnessid on küll veidi erinevad, kuid üks ühine element on igaühel neist: rannatoolid.
Need enamasti meisterdatakse ise puidust ja on väga rasked. Isegi kookoseärikad on endale kaks tooli hankinud. Varsti on pea igal külaelanikul tool, mida välja rentida. Toolid on erinevad. Kõige šeffimad on need, millel saab peatuge üles- alla liigutada. Kõige naljakamad on sellised puuvillasest riidest kokkupandavad lavatsid, mis meenutavad välihaigla kanderaame. Raskema inimese all tõenäoliselt selline puruneks ja lúhem või vähe vanem sinna peale ronida ei suudagi. Ainus hea asi nenede juures on see, et nad on kergesti teisaldatavad.
Mina oma plastmasstooliga olen siin täielik hälvik. Aga poest ostes on plastmass tool poole odavam kui puidust ja on kergesti lohistatav kuhu vaja. Sellest kuidas ma selle endale hankisin saate ka peagi lugeda.
Igal juhul on rõômustav siin sellist sebimist ja ootust näha ja ka seda kuidas pered üksteist nendes üritustes toetavad. Vanaemad- vanaisad, õed- vennad, lapsed- kõik on kaasatud. Kohvikutesse tassitakse kodudest toole, potte, panne.
Alkoholi müügi luba maksab 150 eurot kuus, mis on nende tillukeste kodukohvikute jaoks suur ja seda keegi endale ei hangi. Enamasti on kohvikutes siiski kärakas saadaval ja selle varjamiseks kasutatakse erinevaid nippe. Lihtsam ja ka riigile kasulikum oleks kui litsensi tasu oleks kohalikule ettevõtjale taskukohane: võimaldaks riigil makse koguda ja kohvikul trikkidetta turistidele märjukest müüa.
Häbi.
Kui turistidest ja alkoholist rääkida, siis ei saa ma üle ja ümber venekeelsetest turistidest. Neid on siin palju. Venemaa on üks seitsmest riigist, mille kodanikud saavad tasuta riiki.
Kohalike lahkus venelaste vastu põhineb ennekõike kasusaamisel, kui millelgi muul. Vene turist raiskab, ei säästa ja turgutab kohalikku turismi. Nii on siin igal pool venekeelsed sildid, menüüd ja viidad. Môned kohalikud oskavad päris heal tasemel vene keelt.
Kuigi ma ei soovi kogu rahvusele laiendada teatud omadusi, siis pean siiski tõdema, et enamasti on lärmav, purjus ja üleolevalt käituv olend siin venekeelt kõnelev. Ja kuna mina ja see lärmav olend oleme mõlemad kohaliku jaoks turistid, siis on mul häbi. Ühtlasi mõistan, miks osa kohalikke ei salli turiste (sh. ka mind).
Välismaalaste mittesallimise taga on küllap ka ajaloolised põhjused. Sri Lanka, endise nimega Ceylon, on olnud pikalt Hollandi ja Briti koloonia. Vabadus saabus neile 4. veebruaril 1948, mil Britid tunnustasid Ceyloni iseseisvust. Vabariigi staatuse ja nime Sri Lanka, said nad aga alles 22. Mai 1972.
Seega pikalt on pidanud nad valgeid teenima, on uhked oma iseseisvuse üle ja võibolla ka pelgavad seda jällegi kaotada…
Armsad lapsed ja puuduvad lapsevankrid.
Lapsed on armsad nagu lapsed ikka. Suurte mustade silmade ja paksude tumedate juustega. Üldiselt oskavad nad öelda “Hi” ja sellega piirdub ka 10 aastase inglise keele oskus. Tahaks nendega rohkem suhelda, aga seda saab teha ainult naeratuste ja käemärkidega. Ja mõnel pisikesel poisil on ainukeseks käeliseks suhtlusmärgiks keskmise sôrme näitamine. Ma ei ole mitte kunagi mujal sellist asja kohanud, kuid siin olen korduvalt. Last ei saa selles süüdistada, küll aga paneb see mõtlema miks nende kodudes nii kehvasti môeldakse valgetest ja eriti valgetest naistest.
Mina ei ole siin mittekunagi nelja aasta ja paljude külastuste käigus näinud ühtegi lapsevankrit. Jah turistidel on siin teinekord kokkupandavad kergkärud, aga sellist korralikku “emmaljungat” küll ei ole siin liikluses näinud. Võibolla on põhjuseks kõnniteede puudumine ja ka liigne kuumus, mis teevad kärutamise ohtlikuks.
Üldse näeb alla aastaseid lapsi siin vähe. Ja kui näeb, siis on nad kaksiratsi naisterahva puusal või siis turjale seotud. Turistid oma beebidega vist eriti hotellidest välja ei liikle ja seetõttu neid ka ei näe.
Euroopa emme soovib ikka oma beebi turvatooli panna, aga siin sageli ei ole autodel turvavöösid või kui on siis neid ei kasutata. Beebid sôidavad siin armsasti oma emmede süles esiistmel. Väga veider on ka see, kui terve pere istub mopeedil, emal- isal ilusti kiivrid peas, aga lapsed istuvad ilma kiivriteta nende vahel. Loogika vist selles, et nad ei paista sealt vahelt välja ja siis ei saa ka trahvuda.
Läbipaistvad kleidid ja püha hamba reliikvia.
Siin on temperatuur pidevalt 27- 33C ja õhku niiskus 80- 90%. Kui sellega harjunud ei ole, siis tundub nagu oleksid aurusaunas, ihu on koguaeg ligane ja riideid selga ei taha. Samas ei saa ka alasti olla. Siin peaks rõivas olema ôhuke, hingav kuid mitteläbipaistev. Igasugune sünteetika on välistatud.
Läbipaistusega on nii, et need kangad, mis Euroopa hämaras valguses läbipaistmatud näivad, paistavad siin sageli läbi, sest valgus on siin eredam.
Mind näiteks ei lastud Sri Dalada Maligawa pühasse templisse Kandys, kuigi kandsin nagu ette nähtud pikka kleiti ja õlgu katvat pluusi. Komblusvalvur täheldas, et mu kleit paistab läbi. Pidin enda puusad täiendavalt katma linikuga, et pühasse templisse pääseda. Ja mina olin seda kleiti kandnud juba astaid teadmata, et see nii südsusetu on…
Tegemist oli ühe Sri Lanka tähtsama templiga, kus arvatakse olevat olnud Buddha hammas: the Temple of the Sacred Tooth Relic. Soovitan külastad, kuigi tuleb arvestada tohutute rahvahulkadega ja sellega, et seda hammast seal tegelikult ei ole ja keegi isegi ei tea kus see on. Kui keegi ei tea kus see on siis, siis ei saa keegi seda ära varastada.
Loogiline ju!
Kui turistid käivad siin napilt riides, siis kohalikku ei näe pea kunagi paljaste õlgade või miniseelikuga. Nende kultuuriline taust nôuab naistelt riietust, kus õlad ja põlved kaetud. Sageli on naistel ka vihmavari, mis kaitseks päikesevarjuna pea kohal.
Tahaksin nende riietuskultuurist kinni pidada, kuid ei suuda. Liiga palav on.
Alles nüüd olles siin juba üle kuu aja, hakkan ka mina vaatama, mis moodi ma riides käin ja kas see ka normaalne välja näeb.
Siit midagi normaalselt osta on keeruline. Müüakse vaid elevantidega sitsikleite, enamasti need mulle selga ei lähe, sest õmbleja ei ole suutnud ette näha, et naised üldse nii pikaks võivad kasvada nagu mina. Kuigi 175 cm ei ole Euroopas midagi erilist….
Lisaks on õmbluskvaliteet väga kehv. Lagunevad tavaliselt peale paari kandmist laiali.
Euroopas oodatakse praegu jõuluvana ilmselt sama agaralt, kui siin turiste. Turistide saabumiseks valmistuvad ka meie naabrid. Ei tea kas lootuses, et meie hotell peagi avaneb ja meelitab kohale rohkelt välismaalasi, või sellepärast, et ka siin kalurikülas on mõistetud, et rasvane turist on kasulikum kui rasvane kala, on siin käivitunud juba mitu konkureerivat ettevõtmist. Bisnessid on küll veidi erinevad, kuid üks ühine element on igaühel neist: rannatoolid.
Need enamasti meisterdatakse ise puidust ja on väga rasked. Isegi kookoseärikad on endale kaks tooli hankinud. Varsti on pea igal külaelanikul tool, mida välja rentida. Toolid on erinevad. Kõige šeffimad on need, millel saab peatuge üles- alla liigutada. Kõige naljakamad on sellised puuvillasest riidest kokkupandavad lavatsid, mis meenutavad välihaigla kanderaame. Raskema inimese all tõenäoliselt selline puruneks ja lúhem või vähe vanem sinna peale ronida ei suudagi. Ainus hea asi nenede juures on see, et nad on kergesti teisaldatavad.
Mina oma plastmasstooliga olen siin täielik hälvik. Aga poest ostes on plastmass tool poole odavam kui puidust ja on kergesti lohistatav kuhu vaja. Sellest kuidas ma selle endale hankisin saate ka peagi lugeda.
Igal juhul on rõômustav siin sellist sebimist ja ootust näha ja ka seda kuidas pered üksteist nendes üritustes toetavad. Vanaemad- vanaisad, õed- vennad, lapsed- kõik on kaasatud. Kohvikutesse tassitakse kodudest toole, potte, panne.
Alkoholi müügi luba maksab 150 eurot kuus, mis on nende tillukeste kodukohvikute jaoks suur ja seda keegi endale ei hangi. Enamasti on kohvikutes siiski kärakas saadaval ja selle varjamiseks kasutatakse erinevaid nippe. Lihtsam ja ka riigile kasulikum oleks kui litsensi tasu oleks kohalikule ettevõtjale taskukohane: võimaldaks riigil makse koguda ja kohvikul trikkidetta turistidele märjukest müüa.
Häbi.
Kui turistidest ja alkoholist rääkida, siis ei saa ma üle ja ümber venekeelsetest turistidest. Neid on siin palju. Venemaa on üks seitsmest riigist, mille kodanikud saavad tasuta riiki.
Kohalike lahkus venelaste vastu põhineb ennekõike kasusaamisel, kui millelgi muul. Vene turist raiskab, ei säästa ja turgutab kohalikku turismi. Nii on siin igal pool venekeelsed sildid, menüüd ja viidad. Môned kohalikud oskavad päris heal tasemel vene keelt.
Kuigi ma ei soovi kogu rahvusele laiendada teatud omadusi, siis pean siiski tõdema, et enamasti on lärmav, purjus ja üleolevalt käituv olend siin venekeelt kõnelev. Ja kuna mina ja see lärmav olend oleme mõlemad kohaliku jaoks turistid, siis on mul häbi. Ühtlasi mõistan, miks osa kohalikke ei salli turiste (sh. ka mind).
Välismaalaste mittesallimise taga on küllap ka ajaloolised põhjused. Sri Lanka, endise nimega Ceylon, on olnud pikalt Hollandi ja Briti koloonia. Vabadus saabus neile 4. veebruaril 1948, mil Britid tunnustasid Ceyloni iseseisvust. Vabariigi staatuse ja nime Sri Lanka, said nad aga alles 22. Mai 1972.
Seega pikalt on pidanud nad valgeid teenima, on uhked oma iseseisvuse üle ja võibolla ka pelgavad seda jällegi kaotada…
Armsad lapsed ja puuduvad lapsevankrid.
Lapsed on armsad nagu lapsed ikka. Suurte mustade silmade ja paksude tumedate juustega. Üldiselt oskavad nad öelda “Hi” ja sellega piirdub ka 10 aastase inglise keele oskus. Tahaks nendega rohkem suhelda, aga seda saab teha ainult naeratuste ja käemärkidega. Ja mõnel pisikesel poisil on ainukeseks käeliseks suhtlusmärgiks keskmise sôrme näitamine. Ma ei ole mitte kunagi mujal sellist asja kohanud, kuid siin olen korduvalt. Last ei saa selles süüdistada, küll aga paneb see mõtlema miks nende kodudes nii kehvasti môeldakse valgetest ja eriti valgetest naistest.
Mina ei ole siin mittekunagi nelja aasta ja paljude külastuste käigus näinud ühtegi lapsevankrit. Jah turistidel on siin teinekord kokkupandavad kergkärud, aga sellist korralikku “emmaljungat” küll ei ole siin liikluses näinud. Võibolla on põhjuseks kõnniteede puudumine ja ka liigne kuumus, mis teevad kärutamise ohtlikuks.
Üldse näeb alla aastaseid lapsi siin vähe. Ja kui näeb, siis on nad kaksiratsi naisterahva puusal või siis turjale seotud. Turistid oma beebidega vist eriti hotellidest välja ei liikle ja seetõttu neid ka ei näe.
Euroopa emme soovib ikka oma beebi turvatooli panna, aga siin sageli ei ole autodel turvavöösid või kui on siis neid ei kasutata. Beebid sôidavad siin armsasti oma emmede süles esiistmel. Väga veider on ka see, kui terve pere istub mopeedil, emal- isal ilusti kiivrid peas, aga lapsed istuvad ilma kiivriteta nende vahel. Loogika vist selles, et nad ei paista sealt vahelt välja ja siis ei saa ka trahvuda.
Läbipaistvad kleidid ja püha hamba reliikvia.
Siin on temperatuur pidevalt 27- 33C ja õhku niiskus 80- 90%. Kui sellega harjunud ei ole, siis tundub nagu oleksid aurusaunas, ihu on koguaeg ligane ja riideid selga ei taha. Samas ei saa ka alasti olla. Siin peaks rõivas olema ôhuke, hingav kuid mitteläbipaistev. Igasugune sünteetika on välistatud.
Läbipaistusega on nii, et need kangad, mis Euroopa hämaras valguses läbipaistmatud näivad, paistavad siin sageli läbi, sest valgus on siin eredam.
Mind näiteks ei lastud Sri Dalada Maligawa pühasse templisse Kandys, kuigi kandsin nagu ette nähtud pikka kleiti ja õlgu katvat pluusi. Komblusvalvur täheldas, et mu kleit paistab läbi. Pidin enda puusad täiendavalt katma linikuga, et pühasse templisse pääseda. Ja mina olin seda kleiti kandnud juba astaid teadmata, et see nii südsusetu on…
Tegemist oli ühe Sri Lanka tähtsama templiga, kus arvatakse olevat olnud Buddha hammas: the Temple of the Sacred Tooth Relic. Soovitan külastad, kuigi tuleb arvestada tohutute rahvahulkadega ja sellega, et seda hammast seal tegelikult ei ole ja keegi isegi ei tea kus see on. Kui keegi ei tea kus see on siis, siis ei saa keegi seda ära varastada.
Loogiline ju!
Kui turistid käivad siin napilt riides, siis kohalikku ei näe pea kunagi paljaste õlgade või miniseelikuga. Nende kultuuriline taust nôuab naistelt riietust, kus õlad ja põlved kaetud. Sageli on naistel ka vihmavari, mis kaitseks päikesevarjuna pea kohal.
Tahaksin nende riietuskultuurist kinni pidada, kuid ei suuda. Liiga palav on.
Alles nüüd olles siin juba üle kuu aja, hakkan ka mina vaatama, mis moodi ma riides käin ja kas see ka normaalne välja näeb.
Siit midagi normaalselt osta on keeruline. Müüakse vaid elevantidega sitsikleite, enamasti need mulle selga ei lähe, sest õmbleja ei ole suutnud ette näha, et naised üldse nii pikaks võivad kasvada nagu mina. Kuigi 175 cm ei ole Euroopas midagi erilist….
Lisaks on õmbluskvaliteet väga kehv. Lagunevad tavaliselt peale paari kandmist laiali.
RSS Feed
