Rahvusvahelistumine.
Mul on siin tavaliselt rõõmus meel ja palju aega. Seetõttu satun sageli suhtlema inimetega, kes siin ringi longivad või istuvad kivi otsas. Enamus neist on turistid ja sageli on nad venekeelsed. Nemad tunneb ära selle järgi, et nad ei tereta ja kannavad erksavärvilist maikat või Armani nokamütsi. Vaatamata mõningastele ühistele välistele joontele on nende maailmad ja arusaamad väga erinevad.
Tatarlane.
Galim on väikest kasvu tatarlane, kes on Kaasanist siia sõja eest peitunud. Ta on tagasihoidlik ja väga viisakas. Temal ei ole Armani nokamütsi.
Igal hommikul kohtun temaga meie rannas. Talle meie rand väga meeldib, kuigi ise elab ta kuus kilomeetrit eemal kuskil džunglis.
Läheb kõvasti aega enne kui ta minuga julgemalt rääkima hakkab. Ja räägib ta ainult vene keeles. Ütleb, et tal ei ole keeltele annet, ainult numbritele on. Galim on Kaasanis audiitor.
Ta vihkab sõda, ei allu vene propagandale ja tema ainuke soov on, et sõda lõppeks. Ta räägib mulle oma lugu pisarad silmis ja mul on temast kahju. Minu korduvatele küllakutsetele vastab ta alati, et ta on väga tagasihoidlik inimene ja ei soovi kedagi segada. Ka häbeneb ta oma venekeelsust, kuigi pärast seda, kui ma olin ta tatari päritolu kiitnud, sai ta veidi julgust juurde.
Küll on kohutav, et Venemaa laienemine on allaneelanud väikesed rahvad ja nad isegi ei identifitseeri ennast enam, sest nad arvavad, et keegi niikuinii ei saa aru ega mäleta, üks Venemaa kõik.
Ma loodan, et mittekunagi midagi sellist mina ega minu lapsed ei pea kogema…
Sergei ja Marina.
Sergei ja Marina on Moskva pensionäridest paarike, kes ilmselgelt uhked oma suursuguse päritolu üle. Nende ainuke mure seoses sõjaga on see, et Euroopasse ei saa reisida. Nüüd peavad Aasias käima. Neile Euroopas ikkagi sobis rohkem: puhtam ja kord majas.
Marinalt saan teada, et Venemaal saab juba 55 aastaselt eelpensionile jääda. Nemad ei taha midagi sõjast ja poliitikast rääkida ja ütlevad, et nemad ei saa midagi muuta. Kiidavad Pribaltikumi ja meenutavad, kuidas nende jaoks nõuka ajal võrdus Pribaltikum välismaaga. Nii eriline ja teistmoodi olla olnud.
Marina ja Sergei lebavad iga päev rannarätikutel ja võtavad päikest. Neil on eesmärk võimalikult pruuniks saada. Mind nähes ei mahu meile pähe kuidas ma ikka nii valge olen. Aga mina ei võta päikest. Mu arust on see kohutavalt igav tegevus. Õnneks sai nende puhkus otsa ja ma ei jõudnudki nendega päevitamise ja sõja kahjulikkust lahkama asuda.
Päevitumisastme järgi saab siin üldiselt aru, kui kaua keegi on siin juba olnud. Need kes alles tulnud on kahvatud, roosad või punased.
Pikemad olijad aga meenutavad nahatoonilt suitsuräime või grillkana. Marina ja Sergei olid midagi sutsuräime ja grillkana vahepealset.
Lihtne ja ilus isegi koerakakaga.
Kui siin soovin head emotsiooni saada, siis saan seda ükskõik kus ja ükskõik millal, aga kõige parem aeg on selleks just enne päikeseloojangut.
Siis on õhk kuidagi eriti ilus ja vesi muudab värvi. Inimesed tulevad tubadest välja. Isegi kohalikud. Kõik elavnevad. Siin ei ole kellelgi kiiret.
Lähen räägin mõned laused tuttava pubi pidajaga, ostan capuccino, jätan natuke rohkem raha, pakun jalutavale noorpaarile välja, et võid neid pildistada, lehvitan kohalikele lastele, kes näevad välja nagu nukud, räägin kohalike naistega juttu, mis sisaldab vähe sõnu ja palju naeratusi, sest me ei oska ühist keelt, kuid on ikkagi äärmiselt armas ja siiras.
Väga lihtne ja ilus.
Rannas kõndides tuleb ikka vaadata, et koerakaka sisse ei astu, sest siin on palju rannakoeri, kel loomulikke vajadusi tore liival rahuldada.
Kuid isegi koerakaka sisse on meeldivam astuda, kui tuju on hea ja ilm on soe.
Mul on siin tavaliselt rõõmus meel ja palju aega. Seetõttu satun sageli suhtlema inimetega, kes siin ringi longivad või istuvad kivi otsas. Enamus neist on turistid ja sageli on nad venekeelsed. Nemad tunneb ära selle järgi, et nad ei tereta ja kannavad erksavärvilist maikat või Armani nokamütsi. Vaatamata mõningastele ühistele välistele joontele on nende maailmad ja arusaamad väga erinevad.
Tatarlane.
Galim on väikest kasvu tatarlane, kes on Kaasanist siia sõja eest peitunud. Ta on tagasihoidlik ja väga viisakas. Temal ei ole Armani nokamütsi.
Igal hommikul kohtun temaga meie rannas. Talle meie rand väga meeldib, kuigi ise elab ta kuus kilomeetrit eemal kuskil džunglis.
Läheb kõvasti aega enne kui ta minuga julgemalt rääkima hakkab. Ja räägib ta ainult vene keeles. Ütleb, et tal ei ole keeltele annet, ainult numbritele on. Galim on Kaasanis audiitor.
Ta vihkab sõda, ei allu vene propagandale ja tema ainuke soov on, et sõda lõppeks. Ta räägib mulle oma lugu pisarad silmis ja mul on temast kahju. Minu korduvatele küllakutsetele vastab ta alati, et ta on väga tagasihoidlik inimene ja ei soovi kedagi segada. Ka häbeneb ta oma venekeelsust, kuigi pärast seda, kui ma olin ta tatari päritolu kiitnud, sai ta veidi julgust juurde.
Küll on kohutav, et Venemaa laienemine on allaneelanud väikesed rahvad ja nad isegi ei identifitseeri ennast enam, sest nad arvavad, et keegi niikuinii ei saa aru ega mäleta, üks Venemaa kõik.
Ma loodan, et mittekunagi midagi sellist mina ega minu lapsed ei pea kogema…
Sergei ja Marina.
Sergei ja Marina on Moskva pensionäridest paarike, kes ilmselgelt uhked oma suursuguse päritolu üle. Nende ainuke mure seoses sõjaga on see, et Euroopasse ei saa reisida. Nüüd peavad Aasias käima. Neile Euroopas ikkagi sobis rohkem: puhtam ja kord majas.
Marinalt saan teada, et Venemaal saab juba 55 aastaselt eelpensionile jääda. Nemad ei taha midagi sõjast ja poliitikast rääkida ja ütlevad, et nemad ei saa midagi muuta. Kiidavad Pribaltikumi ja meenutavad, kuidas nende jaoks nõuka ajal võrdus Pribaltikum välismaaga. Nii eriline ja teistmoodi olla olnud.
Marina ja Sergei lebavad iga päev rannarätikutel ja võtavad päikest. Neil on eesmärk võimalikult pruuniks saada. Mind nähes ei mahu meile pähe kuidas ma ikka nii valge olen. Aga mina ei võta päikest. Mu arust on see kohutavalt igav tegevus. Õnneks sai nende puhkus otsa ja ma ei jõudnudki nendega päevitamise ja sõja kahjulikkust lahkama asuda.
Päevitumisastme järgi saab siin üldiselt aru, kui kaua keegi on siin juba olnud. Need kes alles tulnud on kahvatud, roosad või punased.
Pikemad olijad aga meenutavad nahatoonilt suitsuräime või grillkana. Marina ja Sergei olid midagi sutsuräime ja grillkana vahepealset.
Lihtne ja ilus isegi koerakakaga.
Kui siin soovin head emotsiooni saada, siis saan seda ükskõik kus ja ükskõik millal, aga kõige parem aeg on selleks just enne päikeseloojangut.
Siis on õhk kuidagi eriti ilus ja vesi muudab värvi. Inimesed tulevad tubadest välja. Isegi kohalikud. Kõik elavnevad. Siin ei ole kellelgi kiiret.
Lähen räägin mõned laused tuttava pubi pidajaga, ostan capuccino, jätan natuke rohkem raha, pakun jalutavale noorpaarile välja, et võid neid pildistada, lehvitan kohalikele lastele, kes näevad välja nagu nukud, räägin kohalike naistega juttu, mis sisaldab vähe sõnu ja palju naeratusi, sest me ei oska ühist keelt, kuid on ikkagi äärmiselt armas ja siiras.
Väga lihtne ja ilus.
Rannas kõndides tuleb ikka vaadata, et koerakaka sisse ei astu, sest siin on palju rannakoeri, kel loomulikke vajadusi tore liival rahuldada.
Kuid isegi koerakaka sisse on meeldivam astuda, kui tuju on hea ja ilm on soe.
RSS Feed
