Kõrvatropid.
Ärkan pool üheksa torina peale, et väidetavalt olid küla kalurid kalaônne tähistanud ja hommikuni pidu pannud, mistôttu olevat keeruline või, et isegi võimatu olnud magada.
Selleks, et kalaõnn jätkuks on ilmselgelt vaja ohtralt kohalikku tulivett, arrakit, kõrist alla valada ja jaurata varaste hommikutundideni.
Mind ei häiri ei naabrite kirev kukk, kes kuskil viiest alustab, ega ka arrakilembesed kalamehed. Mul on kõrvatropid. Kõrvatropid on mu üks viimase aja parimaid leide- aitab magada nii Bratislavas, Pärnus kui Dodanduwas. Saad unustada kultuurilistest ja geograafilistest eripäradest tekkivad öised mürad ja hommikul värskelt ärgata.
Bisness ja hambamüsteerium.
Tassi kange musta kohviga liigun randa. Rand on otse värava taga. Ookeani lained mõllavad ja päike särab kõrgel taevas. Otsin pilvi. Siin saavad pilvedest parimad sõbrad, oodatud külalised - päästjad. Pilvede all on siinne kliima mõnusalt paitav. Ookeani briiz ja pilved on super kombo.
Täna sõuavad taevas vaid mõned üksikud vatised rünkpilved, mis tähendab, et päike kavatseb täistuuridel lõõmata. Minu jaoks tähendab see seda, et keskpäeval ma oma nina välja ei pista.
Istun puujuurikal palmi all, joon oma kohvi ja vaatan kuidas kohalikud külaelanikud oma igahommikusi toimetusi teevad.
Kaks naist on endale turjale vinnanud plastmasstoolid ja tassivad kahevahel kasti kookostega. Igal hommikul istutavad nad ennast randa palmi alla ja hakkavad kookoseostjaid ootama. Ma ei ole veel kordagi näinud, et neil tehinguks läheks aga hoian neile põialt. Neil on lihtne äriplaan: kui tänaval maksab auguga joomisvalmis kookos 280 kohalikku raha, siis nemad müüvad rannas 400 rahaga. Tootlus 42%! Pole paha!
Liigun piki randa oma igahommikusele jalutuskäigule. Liivariba on väga järsu kaldega, mis tekitab tunde, et üks jalg on poole pikem kui teine. Mõtlen, et mul oleks vaja kahte paari selliseid plätusid, kus üks on platvorm tallaga ja teine tavaline. Ilmselt Temust saab, aga ma ei oska oma soovi promtida.
Samas tegelen ma teadusliku uurimusega, et missuguses liivariba osas on liiv kõva ja missuguses mitte. Teadagi on kõige lihtsam kõndida kõval liival, aga keeruline on mõista, miks ja kus on liiv kõva. Esialgsel vaatlusel olen välja selgitanud, et see sõltub laine ulatusest ja et teatud värvi liiv on tugevam kui teine. Aga ma olen ikka veel väga alguses oma uurimusega. Will keep you updated!
Täna ei ole paabulinde. Siin elutsevad paabulinnud. Viimane kord oli lausa 3 tükki neid kambas. Imelised majesteetlikud linnud.
Kohtan ainult kõhnasid liivakarva koeri ja ühte triibulises seelikus meest, kes kõnnib ringi hambahari suus.
Huvitav, et enamus inimesi siin on suhteliselt ilma hammasteta vaatamata sellele, et nad käivad hambaharjad suus ringi. Oletan, et nad pesevad oma hambaid nii. Aga selles ei saa muidugi kindel olla, mida nad tegelikult teevad. Võibolla imevad hambaharja harjaseid lihtsalt.
On-kuidas-on.
Täna saan teha ka oma igahommikuse virgutusharjutuse koos palvega, sest kliffil ei ole kedagi.
Tavaliselt on kliffil kaks meest. Vahel on üks mees õngega ja teine lihtsalt passib. Vahel passivad mõlemad. Ma ei olegi aru saanud kas mehed seal vahelduvad või on ühed- samad, sest nad on kõik sarnased.
Kliff on nagu uunikivi ahi- juba hommikul päiksest kuum. Kliff ulatub pikalt ookeani. Ronin kõige kaugema ja kõrgema kivi otsa ja painutan ennast igas suunas, kuidas keha lubab. Ega palju ei paindu, tuleb tõdeda, aga on kuidas on. Loodan, et ehk asi paraneb kui seda iga päev teen. Muideks “on-kuidas-on” on mu lemmik mantra viimasel ajal. Sest tegelikult ei saa ma ju olla ei rohkem ega vähem painduv, kui ma tegelikult reaalselt olen. Ja milleks siis igatseda, unistada, kujutada ette, et asjad on teisiti!? No ei ole ju. Me oleme need kes me oleme - just sellised nagu me oleme selles hetkes. Kõik muu on illusoon või mälestus millestki või kellestki kuskil mujal või teisel ajal.
Ja kui ma olen juba piisavalt oma küllaltki paindumatut keha painutanud, siis lausun mõttes oma hommikuse mantra: palun küllust ja armastust endale ja kõigile mu lähedastele, tänan neid, kes on minu kaasteelised selle eest, et nad jagavad oma aega ja ruumi minuga, tänan neid kellega suhtlemine on mulle väljakutse ja tänan ka neid, keda enam ei ole meiega, kuid kes on puudutanud mu hinge.
Isetusest.
Lõunat me siin ametlikult ei söö. Igaüks nokib, mis saab. Naabrinaine, Indu, kelle elu seisneb selles, et ta teeb hommikust õhtuni süüa, on täna teinud riisi ja õlis krõbedaks küpsetatud rääbisetaolist kala. Meile annetatakse ka taldrikutäis kamba peale. No tegelt nii armas viis näidata hoolimist. Seda enam, et elavad nad siin ikkagi väga tagasihoidlikes tingimustes, ehk et meie mõistes vaesuse piiril. Keskmine palk pidavat olema umbes 260 euri, kuid usun, et enamuste jaoaks võib see veelgi madalam olla.
Mõtlen kui palju või pigem vähe olen mina näidanud välja isetut hoolimist ja toetust… Miks ma seda nii vähe olen teinud… ilmselt sellepärast, et ikka tundub, et ise olen parajalt nõrk ja mittepiisav ja tulevik on kui mittejust must, siis piisavalt ähmane, et kõhedust tekitada. Hoida parem kõik endale, koguda halvemateks päevadeks- nii oma jôudu, oskuseid kui resursse… Aga elu tahab olla voolamises, mitte kramplikult kinni hoitud, pudelisse pandud, kapseldatud olekus. Elu on piirideta ja juhtub ka siis kui kõik ei lähe nii kuidas tahame. Elu tahab elamist, lahket olemist, alandlikkust, austust ja tänulikkust. Õpin.
Imetlen oma sõbrannat, kes astus hooldekodu uksest sisse ja pakkus ennast appi vanurite eest hoolitsema, sest tundis, et soovib midagi ühiskonnale ja maailmale tagasi anda. Ja mitte korraks, vaid pikaks ajaks.
See ei ole selline tugitoolist annetamine Jõulutunneli ajal, vaid see on reaalselt enda aja ja oskuste panustamine nõrgemate heak, isetu tegu. Imeline!
Midagi sellist võiks igaüks meist teha!
Aga kui mõelda, et kõik me vinskeleme oma elu väikestes akvaariumides, meie oma ökosüsteemis, siis selliste isetute aktsioonide jaoks ei jagu tavaliselt ei aega ega ruumi. Enda asjadest on juba enamusel juhe koos.
Ärkan pool üheksa torina peale, et väidetavalt olid küla kalurid kalaônne tähistanud ja hommikuni pidu pannud, mistôttu olevat keeruline või, et isegi võimatu olnud magada.
Selleks, et kalaõnn jätkuks on ilmselgelt vaja ohtralt kohalikku tulivett, arrakit, kõrist alla valada ja jaurata varaste hommikutundideni.
Mind ei häiri ei naabrite kirev kukk, kes kuskil viiest alustab, ega ka arrakilembesed kalamehed. Mul on kõrvatropid. Kõrvatropid on mu üks viimase aja parimaid leide- aitab magada nii Bratislavas, Pärnus kui Dodanduwas. Saad unustada kultuurilistest ja geograafilistest eripäradest tekkivad öised mürad ja hommikul värskelt ärgata.
Bisness ja hambamüsteerium.
Tassi kange musta kohviga liigun randa. Rand on otse värava taga. Ookeani lained mõllavad ja päike särab kõrgel taevas. Otsin pilvi. Siin saavad pilvedest parimad sõbrad, oodatud külalised - päästjad. Pilvede all on siinne kliima mõnusalt paitav. Ookeani briiz ja pilved on super kombo.
Täna sõuavad taevas vaid mõned üksikud vatised rünkpilved, mis tähendab, et päike kavatseb täistuuridel lõõmata. Minu jaoks tähendab see seda, et keskpäeval ma oma nina välja ei pista.
Istun puujuurikal palmi all, joon oma kohvi ja vaatan kuidas kohalikud külaelanikud oma igahommikusi toimetusi teevad.
Kaks naist on endale turjale vinnanud plastmasstoolid ja tassivad kahevahel kasti kookostega. Igal hommikul istutavad nad ennast randa palmi alla ja hakkavad kookoseostjaid ootama. Ma ei ole veel kordagi näinud, et neil tehinguks läheks aga hoian neile põialt. Neil on lihtne äriplaan: kui tänaval maksab auguga joomisvalmis kookos 280 kohalikku raha, siis nemad müüvad rannas 400 rahaga. Tootlus 42%! Pole paha!
Liigun piki randa oma igahommikusele jalutuskäigule. Liivariba on väga järsu kaldega, mis tekitab tunde, et üks jalg on poole pikem kui teine. Mõtlen, et mul oleks vaja kahte paari selliseid plätusid, kus üks on platvorm tallaga ja teine tavaline. Ilmselt Temust saab, aga ma ei oska oma soovi promtida.
Samas tegelen ma teadusliku uurimusega, et missuguses liivariba osas on liiv kõva ja missuguses mitte. Teadagi on kõige lihtsam kõndida kõval liival, aga keeruline on mõista, miks ja kus on liiv kõva. Esialgsel vaatlusel olen välja selgitanud, et see sõltub laine ulatusest ja et teatud värvi liiv on tugevam kui teine. Aga ma olen ikka veel väga alguses oma uurimusega. Will keep you updated!
Täna ei ole paabulinde. Siin elutsevad paabulinnud. Viimane kord oli lausa 3 tükki neid kambas. Imelised majesteetlikud linnud.
Kohtan ainult kõhnasid liivakarva koeri ja ühte triibulises seelikus meest, kes kõnnib ringi hambahari suus.
Huvitav, et enamus inimesi siin on suhteliselt ilma hammasteta vaatamata sellele, et nad käivad hambaharjad suus ringi. Oletan, et nad pesevad oma hambaid nii. Aga selles ei saa muidugi kindel olla, mida nad tegelikult teevad. Võibolla imevad hambaharja harjaseid lihtsalt.
On-kuidas-on.
Täna saan teha ka oma igahommikuse virgutusharjutuse koos palvega, sest kliffil ei ole kedagi.
Tavaliselt on kliffil kaks meest. Vahel on üks mees õngega ja teine lihtsalt passib. Vahel passivad mõlemad. Ma ei olegi aru saanud kas mehed seal vahelduvad või on ühed- samad, sest nad on kõik sarnased.
Kliff on nagu uunikivi ahi- juba hommikul päiksest kuum. Kliff ulatub pikalt ookeani. Ronin kõige kaugema ja kõrgema kivi otsa ja painutan ennast igas suunas, kuidas keha lubab. Ega palju ei paindu, tuleb tõdeda, aga on kuidas on. Loodan, et ehk asi paraneb kui seda iga päev teen. Muideks “on-kuidas-on” on mu lemmik mantra viimasel ajal. Sest tegelikult ei saa ma ju olla ei rohkem ega vähem painduv, kui ma tegelikult reaalselt olen. Ja milleks siis igatseda, unistada, kujutada ette, et asjad on teisiti!? No ei ole ju. Me oleme need kes me oleme - just sellised nagu me oleme selles hetkes. Kõik muu on illusoon või mälestus millestki või kellestki kuskil mujal või teisel ajal.
Ja kui ma olen juba piisavalt oma küllaltki paindumatut keha painutanud, siis lausun mõttes oma hommikuse mantra: palun küllust ja armastust endale ja kõigile mu lähedastele, tänan neid, kes on minu kaasteelised selle eest, et nad jagavad oma aega ja ruumi minuga, tänan neid kellega suhtlemine on mulle väljakutse ja tänan ka neid, keda enam ei ole meiega, kuid kes on puudutanud mu hinge.
Isetusest.
Lõunat me siin ametlikult ei söö. Igaüks nokib, mis saab. Naabrinaine, Indu, kelle elu seisneb selles, et ta teeb hommikust õhtuni süüa, on täna teinud riisi ja õlis krõbedaks küpsetatud rääbisetaolist kala. Meile annetatakse ka taldrikutäis kamba peale. No tegelt nii armas viis näidata hoolimist. Seda enam, et elavad nad siin ikkagi väga tagasihoidlikes tingimustes, ehk et meie mõistes vaesuse piiril. Keskmine palk pidavat olema umbes 260 euri, kuid usun, et enamuste jaoaks võib see veelgi madalam olla.
Mõtlen kui palju või pigem vähe olen mina näidanud välja isetut hoolimist ja toetust… Miks ma seda nii vähe olen teinud… ilmselt sellepärast, et ikka tundub, et ise olen parajalt nõrk ja mittepiisav ja tulevik on kui mittejust must, siis piisavalt ähmane, et kõhedust tekitada. Hoida parem kõik endale, koguda halvemateks päevadeks- nii oma jôudu, oskuseid kui resursse… Aga elu tahab olla voolamises, mitte kramplikult kinni hoitud, pudelisse pandud, kapseldatud olekus. Elu on piirideta ja juhtub ka siis kui kõik ei lähe nii kuidas tahame. Elu tahab elamist, lahket olemist, alandlikkust, austust ja tänulikkust. Õpin.
Imetlen oma sõbrannat, kes astus hooldekodu uksest sisse ja pakkus ennast appi vanurite eest hoolitsema, sest tundis, et soovib midagi ühiskonnale ja maailmale tagasi anda. Ja mitte korraks, vaid pikaks ajaks.
See ei ole selline tugitoolist annetamine Jõulutunneli ajal, vaid see on reaalselt enda aja ja oskuste panustamine nõrgemate heak, isetu tegu. Imeline!
Midagi sellist võiks igaüks meist teha!
Aga kui mõelda, et kõik me vinskeleme oma elu väikestes akvaariumides, meie oma ökosüsteemis, siis selliste isetute aktsioonide jaoks ei jagu tavaliselt ei aega ega ruumi. Enda asjadest on juba enamusel juhe koos.
RSS Feed
