Seva International.
Täna on rand inimtühi! Mis võiks veel parem olla… Teen oma hommikuse kohvitamise- jalutamise tiiru ja lisasen sinna supluse. Seda ei saa ujumiseks nimetada, see on lihtsalt vees kükitamine. Siin on lained nii suured, et viivad aluspüksid minema. Ja püksata ei taha ma siin kalurikülas ringi liikuda. Küll aga saab siin otsida mõne lainevabama sopikese ja seal siis kükitada. Ülimõnus!
Pilvedega on pahasti- neid ei ole. Lükkan õhtusse oma tänase seva. Seva on Sanskriti keeles isetu tegevus, mis on sagedasti kasutusel jooga praktikates, et tuua vaimne kogemine otseselt füüsilisse maailma. Tänaseks sevaks on ranna prügist puhastamine.
Sevaga meenub mulle kuidas kunagi käisin Prantsusmaal Valge Tantra festivalil, kus registreerimisel küsiti igalt saabujalt, missugust vabatahtlikku tööd ta soovib teha ja siis kirjutati see “seva” tegevus festivalipassile. Sevasid sai ise valida, et mis rohkem meeldib: vetsude puhastamine, dušširuumide puhastamine, köögi öine vahetus, nõude pesemine ja veel igasugu sevasid, mis mulle tundusid pigem piinamisena.
Mina olin suht väsinud juba sinna saabudes. Olin oma suure punase kohvriga, kuhu väiksem hiinlane sisse mahuks, jooksnud mõõda Prantsuse rongijaamade perroone edasi- tagasi ja üles- alla, sest parasjagu olid Lyoni piirkonnas metsatulekahjud ja rongid ei teadnud kuhu ja millal nad sõidavad. Ja inimesed rongides vahtisid mind, kui siga sidrunit, kui ma oma hiiglasliku punase kohvriga inglise keeles midagi teada saada üritasin. Ja nii siis ma istusingi mõned tunnid seisvas rongis teadmatuses, mis ja kas üldse midagi edasi saab ja lootsin endamisi, et rong sôitma hakates, mind õigesse suunda viib. Lõpuks kui jõudsin külakesse, kus Tantra Chateau pidi asuma, tuli otsida takso ja sõita kuskile sügavasse metsa, kus puude vahelt paistsid valgete turbanitega üleni valgesse riietatud inimkogud.
Tantra registratuuris teatasin, et mina ei soovi mingit vabatahtlikku tööd teha. Turban tõstis pilgu ja küsis, et kas ma olen rase või haige. Ma vastasin eitavalt ja mulle väljastati silt kirjaga “international”. Natuke piinlik oli. Oleks ju võinud ikkagi valida midagi….
Bisness plänn with benefits.
Siin on mul anyway koguaeg otsa ette kirjutatud “international”. Valge pika naisena eristun kohalikest tumedatest, peaaegu mustja nahaga, vormikatest elanikest. Kusjuures kuskil kuni 30 aastaseks saamiseni näevad mehed siin kenad välja- sportlikud, sihvakad, surfikalt riides, tumedad juuksepahmakad ja süsimustad silmad. Aga vananedes hakkavad neil kõhud kasvama. Mitte sellised lamedad pekivoldid vaid sellised punnis kõhud, nagu rasedad oleks. Olenevalt vanusest on mehed siin kas 4, 6 või 8 kuud rasedate kõhtudega. Mida vanem seda rohkem rase. See vist siin mingi jõukuse märk- näitab, et hea toidu peal.
Vanemad mehed kannavad sageli triiksärki ja sarongi. See on ümber niuete keeratud rätt, et kõik vajalik saaks piisavlt tuulduda.
Vanusega lisanduvad kuldsed aksessuaarid, mis siinkandis viitavad jõukusele. Kuna raha on pidevalt devalveerunud ja elu on ebastabiilne, siis on kulda investeerimine ja jõukuse näitamiseks end kullaga ehtides väga loogiline.
Kuna enamasti liigun ringi üksi, siis on paras väljakutse mitte ehmuda kohalike meeste tähelepanust.
Siin on üldse nii, et kohalikke naisi kohtab palju harvem kui mehi. Nad vist istuvad kodus koguaeg. Igatahes on enamus tegevusi, mis turistidele suunatud, kõik meeste teha. Ei tea kas seetõttu või mingil muul põhjusel sõlmivad kohalikud mehed meelsasti suhteid valgete naistega. Nende jaoks võrdub valge inimene üldiselt rahaga. No ja valge naine liskaks ka seksiga. Kultuurilis- ajalooliselt on neil veel kasutusel kokkuleppelised abielud ja seks enne pulmi on tabu. Valgetega seda muret ei ole. Valge on “bisniss plänn with benefits”.
Siinkohal pistan pisut kobedama kleidi selga ja lähen tuk-tukki hääletama, sest meie kodustatud tuk- tuki kutt, Dineth, on täna hõivatud.
Wish me luck!
Taksomeeter.
Tukijuht on kahekümnendates nooremees. Soovin sõita umber 4,7 km kaugusele ja pakun 600 raha. Tukkar teeb selgeks, et tal on taksomeeter ja et 1 km maksab 100 raha. A ma ju pakkusin tohkem!? Kas ta ei taha rohkem raha? See küll imelik. Misiganes. Istun tukki ja hakkan põnevusega taksomeetrit otsima, sest sellist asja pole ma siin veel enne kohanud. Selgub, et taksomeetrit siiski pole. Tal on googel maps, mis näitab ta asukohta. Kahjuks ei saa ta agu mitte midagi aru, kuhu ta sõitma peab. Ta ei saa ka sellest aru, et mina tean teed. Niisiis peatub ta poolel teel ühe kohaliku naisterahava kõrval ja palub temal minult küsida kuhu ma tahan minna. Pika vestluse peale saab tukkar aru, et ma tean kuhu ma tahan minna ja et sõita tuleb otse.
Kohalejõudes arvutab ta midagi telefoniga ja trükib 550 oma telefoni ekraanile, mis küll ei vasta arvutusele 100 eur/km, kuid on siiski vähem kui 600. Ma maksan talle 600 raha, nii nagu lubasin. Pean oma lubadusest kinni!
Ayurveda.
Kõigepealt tuleb siin välja selgitada, kus tegelikult pakutakse teenust, mida saab ayurvedaks nimetada. Kohalike jaoks on see lihtsalt kaubamärk millega kliente meelitada ja mida südamerahuga kleebitakse igasuguste putkade seintele. Aga suvalistesse putkadesse ma minna ei soovitaks. Seal pakuvad teenuseid suvalised küla eided ja taadid, kellel igavusest midagi muud teha ei ole, kui valgetele turistidele odavat kookosõli peale määrida ja selle eest raha küsida. Pärast haised ja kleebid üleni ja lisaks tundub mulle, et mõni taat tegeleb selle bisnessiga selleks, et oma veidraid seksuaalseid kirgi rahuldada. Ei lähe meelest, kuidas üks tädi mul ühes putkas raksti trussikud ära tõmbas jalast, kui olin nõusoleku andnud oma alaselga mudida. Ei tea mis kirgi küll tema niiviisi rahuldas…
Saan teada koha kuhu pean minema ja minust isegi teavitatkse ette, kui eriti auväärset kohtlemist vajavast kliendist. Mind võtab vastu Ayurveda Swasti omanik doktor Dickson Athukorala isiklikult.
Kohtumine dr. Dicksoniga on väga meeldiv. Armas, rahulik ja muhelev meesterahvas. Räägin oma tervisest ja muredest- ta kuulab huviga, ei halvusta lääne meditsiini, on osavõtlik. Doktor teeb mõned üksikud märkused oma ruudulisse vihikuss, katsub mu pulssi ja ütleb, et mu tuli ja vesi ei ole tasakaalus. Need tuleb tasakaalu saada! No algatuseks täiesti mõistlik ja esmapilgul vägagi teostatav eesmärk ju!
Doktor ei koorma mind infoga došadest ega ayurveda õpetustest, ega käsi mul sööma hakata midagi erilist. Algatuseks tuleb mul nädal aega iga päev ayurveda full body massaažis käia.
Otsustan, et võtan siis protseduurid doktori endaga, et vaatamata krõbedale hinnale ehk ka tulemused paremad ja minu vesi ja tuli saavad ruttu korda.
Järgmisel päeval, kui protseduurile ilmusn selgub aga, et doktor on haige ja mind vòtab enda hoolde hoopis armas naisterahvas dr. Dilini.
Juhuseid pole ja ju mul siis on seda naiselikku, emalikku kuid samas täpset puudutust vaja just temalt. Küllap oleks doktor Dicksoni puudutus olnud midagi teistsugust.
Igatahes naudin iga sekundit sellest massaazist ja loodan, et mu keha lõpuks mõistab, et temaga on kõik korras, ohtu ei ole, keegi ei ründa ja kõik on turvaline.
Mulle tundub, et dr. Dilini teeb minuga midagi palju sügavamat, kui lihtsalt lihaste silumine. Ma ei tea, mis see on ja ma ka ei küsi- kardan lõhkuda seda püha ruumi, mis see imearmas naisterahvas loob, kardan, et kui liiga palju küsin, siis võtab mu aju juhtimise üle ja ei lase asjadel lihtsalt juhtuda. Aga ma tahan, et asjad ise juhtuksin, tahan väikesi imesid, tahan uskuda, et on olemas midagi palju sügavamat ja inimeseülest, kui see mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme. Tahan uskuda, et pole vaja pidevalt analüüsida midagi oma peas, mingeid hingehaavu parandada ja valusid tervendada.
Täna on rand inimtühi! Mis võiks veel parem olla… Teen oma hommikuse kohvitamise- jalutamise tiiru ja lisasen sinna supluse. Seda ei saa ujumiseks nimetada, see on lihtsalt vees kükitamine. Siin on lained nii suured, et viivad aluspüksid minema. Ja püksata ei taha ma siin kalurikülas ringi liikuda. Küll aga saab siin otsida mõne lainevabama sopikese ja seal siis kükitada. Ülimõnus!
Pilvedega on pahasti- neid ei ole. Lükkan õhtusse oma tänase seva. Seva on Sanskriti keeles isetu tegevus, mis on sagedasti kasutusel jooga praktikates, et tuua vaimne kogemine otseselt füüsilisse maailma. Tänaseks sevaks on ranna prügist puhastamine.
Sevaga meenub mulle kuidas kunagi käisin Prantsusmaal Valge Tantra festivalil, kus registreerimisel küsiti igalt saabujalt, missugust vabatahtlikku tööd ta soovib teha ja siis kirjutati see “seva” tegevus festivalipassile. Sevasid sai ise valida, et mis rohkem meeldib: vetsude puhastamine, dušširuumide puhastamine, köögi öine vahetus, nõude pesemine ja veel igasugu sevasid, mis mulle tundusid pigem piinamisena.
Mina olin suht väsinud juba sinna saabudes. Olin oma suure punase kohvriga, kuhu väiksem hiinlane sisse mahuks, jooksnud mõõda Prantsuse rongijaamade perroone edasi- tagasi ja üles- alla, sest parasjagu olid Lyoni piirkonnas metsatulekahjud ja rongid ei teadnud kuhu ja millal nad sõidavad. Ja inimesed rongides vahtisid mind, kui siga sidrunit, kui ma oma hiiglasliku punase kohvriga inglise keeles midagi teada saada üritasin. Ja nii siis ma istusingi mõned tunnid seisvas rongis teadmatuses, mis ja kas üldse midagi edasi saab ja lootsin endamisi, et rong sôitma hakates, mind õigesse suunda viib. Lõpuks kui jõudsin külakesse, kus Tantra Chateau pidi asuma, tuli otsida takso ja sõita kuskile sügavasse metsa, kus puude vahelt paistsid valgete turbanitega üleni valgesse riietatud inimkogud.
Tantra registratuuris teatasin, et mina ei soovi mingit vabatahtlikku tööd teha. Turban tõstis pilgu ja küsis, et kas ma olen rase või haige. Ma vastasin eitavalt ja mulle väljastati silt kirjaga “international”. Natuke piinlik oli. Oleks ju võinud ikkagi valida midagi….
Bisness plänn with benefits.
Siin on mul anyway koguaeg otsa ette kirjutatud “international”. Valge pika naisena eristun kohalikest tumedatest, peaaegu mustja nahaga, vormikatest elanikest. Kusjuures kuskil kuni 30 aastaseks saamiseni näevad mehed siin kenad välja- sportlikud, sihvakad, surfikalt riides, tumedad juuksepahmakad ja süsimustad silmad. Aga vananedes hakkavad neil kõhud kasvama. Mitte sellised lamedad pekivoldid vaid sellised punnis kõhud, nagu rasedad oleks. Olenevalt vanusest on mehed siin kas 4, 6 või 8 kuud rasedate kõhtudega. Mida vanem seda rohkem rase. See vist siin mingi jõukuse märk- näitab, et hea toidu peal.
Vanemad mehed kannavad sageli triiksärki ja sarongi. See on ümber niuete keeratud rätt, et kõik vajalik saaks piisavlt tuulduda.
Vanusega lisanduvad kuldsed aksessuaarid, mis siinkandis viitavad jõukusele. Kuna raha on pidevalt devalveerunud ja elu on ebastabiilne, siis on kulda investeerimine ja jõukuse näitamiseks end kullaga ehtides väga loogiline.
Kuna enamasti liigun ringi üksi, siis on paras väljakutse mitte ehmuda kohalike meeste tähelepanust.
Siin on üldse nii, et kohalikke naisi kohtab palju harvem kui mehi. Nad vist istuvad kodus koguaeg. Igatahes on enamus tegevusi, mis turistidele suunatud, kõik meeste teha. Ei tea kas seetõttu või mingil muul põhjusel sõlmivad kohalikud mehed meelsasti suhteid valgete naistega. Nende jaoks võrdub valge inimene üldiselt rahaga. No ja valge naine liskaks ka seksiga. Kultuurilis- ajalooliselt on neil veel kasutusel kokkuleppelised abielud ja seks enne pulmi on tabu. Valgetega seda muret ei ole. Valge on “bisniss plänn with benefits”.
Siinkohal pistan pisut kobedama kleidi selga ja lähen tuk-tukki hääletama, sest meie kodustatud tuk- tuki kutt, Dineth, on täna hõivatud.
Wish me luck!
Taksomeeter.
Tukijuht on kahekümnendates nooremees. Soovin sõita umber 4,7 km kaugusele ja pakun 600 raha. Tukkar teeb selgeks, et tal on taksomeeter ja et 1 km maksab 100 raha. A ma ju pakkusin tohkem!? Kas ta ei taha rohkem raha? See küll imelik. Misiganes. Istun tukki ja hakkan põnevusega taksomeetrit otsima, sest sellist asja pole ma siin veel enne kohanud. Selgub, et taksomeetrit siiski pole. Tal on googel maps, mis näitab ta asukohta. Kahjuks ei saa ta agu mitte midagi aru, kuhu ta sõitma peab. Ta ei saa ka sellest aru, et mina tean teed. Niisiis peatub ta poolel teel ühe kohaliku naisterahava kõrval ja palub temal minult küsida kuhu ma tahan minna. Pika vestluse peale saab tukkar aru, et ma tean kuhu ma tahan minna ja et sõita tuleb otse.
Kohalejõudes arvutab ta midagi telefoniga ja trükib 550 oma telefoni ekraanile, mis küll ei vasta arvutusele 100 eur/km, kuid on siiski vähem kui 600. Ma maksan talle 600 raha, nii nagu lubasin. Pean oma lubadusest kinni!
Ayurveda.
Kõigepealt tuleb siin välja selgitada, kus tegelikult pakutakse teenust, mida saab ayurvedaks nimetada. Kohalike jaoks on see lihtsalt kaubamärk millega kliente meelitada ja mida südamerahuga kleebitakse igasuguste putkade seintele. Aga suvalistesse putkadesse ma minna ei soovitaks. Seal pakuvad teenuseid suvalised küla eided ja taadid, kellel igavusest midagi muud teha ei ole, kui valgetele turistidele odavat kookosõli peale määrida ja selle eest raha küsida. Pärast haised ja kleebid üleni ja lisaks tundub mulle, et mõni taat tegeleb selle bisnessiga selleks, et oma veidraid seksuaalseid kirgi rahuldada. Ei lähe meelest, kuidas üks tädi mul ühes putkas raksti trussikud ära tõmbas jalast, kui olin nõusoleku andnud oma alaselga mudida. Ei tea mis kirgi küll tema niiviisi rahuldas…
Saan teada koha kuhu pean minema ja minust isegi teavitatkse ette, kui eriti auväärset kohtlemist vajavast kliendist. Mind võtab vastu Ayurveda Swasti omanik doktor Dickson Athukorala isiklikult.
Kohtumine dr. Dicksoniga on väga meeldiv. Armas, rahulik ja muhelev meesterahvas. Räägin oma tervisest ja muredest- ta kuulab huviga, ei halvusta lääne meditsiini, on osavõtlik. Doktor teeb mõned üksikud märkused oma ruudulisse vihikuss, katsub mu pulssi ja ütleb, et mu tuli ja vesi ei ole tasakaalus. Need tuleb tasakaalu saada! No algatuseks täiesti mõistlik ja esmapilgul vägagi teostatav eesmärk ju!
Doktor ei koorma mind infoga došadest ega ayurveda õpetustest, ega käsi mul sööma hakata midagi erilist. Algatuseks tuleb mul nädal aega iga päev ayurveda full body massaažis käia.
Otsustan, et võtan siis protseduurid doktori endaga, et vaatamata krõbedale hinnale ehk ka tulemused paremad ja minu vesi ja tuli saavad ruttu korda.
Järgmisel päeval, kui protseduurile ilmusn selgub aga, et doktor on haige ja mind vòtab enda hoolde hoopis armas naisterahvas dr. Dilini.
Juhuseid pole ja ju mul siis on seda naiselikku, emalikku kuid samas täpset puudutust vaja just temalt. Küllap oleks doktor Dicksoni puudutus olnud midagi teistsugust.
Igatahes naudin iga sekundit sellest massaazist ja loodan, et mu keha lõpuks mõistab, et temaga on kõik korras, ohtu ei ole, keegi ei ründa ja kõik on turvaline.
Mulle tundub, et dr. Dilini teeb minuga midagi palju sügavamat, kui lihtsalt lihaste silumine. Ma ei tea, mis see on ja ma ka ei küsi- kardan lõhkuda seda püha ruumi, mis see imearmas naisterahvas loob, kardan, et kui liiga palju küsin, siis võtab mu aju juhtimise üle ja ei lase asjadel lihtsalt juhtuda. Aga ma tahan, et asjad ise juhtuksin, tahan väikesi imesid, tahan uskuda, et on olemas midagi palju sügavamat ja inimeseülest, kui see mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme. Tahan uskuda, et pole vaja pidevalt analüüsida midagi oma peas, mingeid hingehaavu parandada ja valusid tervendada.
RSS Feed
