Lendavad tarakanid.
Mind ründas eile lendav tarakan. Need on sellised umbes viie sentimeetri pikkused vuntside ja tiibadega elukad. Tulevad õhtul valguse peale aknast sisse, kui õues pime. Tegelikult ma ei tea, mis sitikad nad on, aga nad näevad välja nagu hiid tarakanid.
Mina tegin sellist sea kisa, mida ainult mina osakan teha. Põhiliselt teavad kuidas mu seakisa kõlab, mu lapsed. Kardan, et ükskord, kui mind päriselt suur ohtlik loom ründab, nad mulle appi ei tule, sest nad arvavad, et see tavaline, et ma kisan ja ei tee välja.
Ma ise ei saa sinna midagi parata, et ma kisan. See tuleb kuskilt sügavalt roomaja ürgsest ajust. Küllap siis mõni mu ürgaegne esivanem tõrjus sellise kriiskamisega ohtlikke metsloomi eemale. Ja nüüd tõrjun mina samamoodi sitikaid lootes, et nad saavad ehmatusest südamerabanduse ja surnult maha kukuvad.
Ma ei saa seda muuta ja loodan, et ehk inimesed suudavad seda huumoriga võtta, või siis vähemalt sellega leppida. Kõik ei suuda.
Kui loomadest rääkida, siis rannikul ei ole palju loomi. Siin on põhilisteks loomadeks liivakoerad, kõhnad kassid ja varaanid. Ja muidugi nähtamatud sääsed.
Sääsed tulevad igapäev kell kuus- päikeseloojangul. Nad on imetillukesed, nii et neid praktiliselt näha ei ole. Minul tekitavad nende hammustused kuplasid, mis kohutavalt sügelevad ja püsivad vähemalt nädala.
Varaanid võivad siin olla krokodilli suurused. Sellised suured varaanid elavad aga pigem magevees. Siin rannikul on varaanid väiksema kassi suurused. Nad ei ole ohtlikud, aga nad võivad levitada patsille ja seega tasub neist eemale hoida.
Madusid eriti ei ole- ka nemad eelistavad vähem soolast keskkonda. Ainult paaril korral on madu palmi otsast terassile kukkunud.
Ahve siin ei ole üldse- nemad on sisemaal, džunglis. Seal varastavad nad õue jäetud plätusid ja teinekord ka käekotte. Ei tea mida nad nende asjadega küll seal džunglis teevad, aga mida mina ka ahvide maailmast tean!
Katuseta vets.
Kuna siin on koguaeg väga soe, siis on kombeks ehitada selliseid vetse ja dušširuume, kus ei ole katust. Sinna istutatakse taimi ja luuakse kaunis troopiline keskkond, nii et potil istudel tunned ennast nagu džunglis.
Ilmselt ei ole selliste vetsude ehitajad olnud teadlikud, et osa loomi oskavad ronida ja lennata, või on nad siis soovinudki loomi oma vetsudesse meelitada, et neil dušši all lõbusam oleks.
Mäletan kuidas ma ükskord ööbisin sellises kohas, kus vetsul katus puudus. Öösel kuulsin magamistoa katusel kõva kõminat- nagu karu oleks seal kõndinud. Hommikul ei julgenud ma vetsu minna- kartsin, et seal on suur krokodill või boamadu. Hommikul perenaine selgitas, et ei ole vaja krokodille karta, neil käivad katusel paabulinnud. Ilus ju!
Aga teinekord ei päästa ka katus- meil oli kinnises dušširuumis varaan. Oli parajalt seal laamendanud ja siis ennast kraanikausi toru külge rulli keeranud. Ta tuli ilmselt läbi ventilatsiooni.
Liivakoerad ja röökivad kassid.
Kõige kurvem lugu on siin koertega. Nad elavad vabalt nagu lehmadki. Nende ellu üldiselt ei sekkuta ja ka nemad ise kedagi ei puudu ja on sõbralikud. Aga nad näevad räsitud välja. Nad on sellised liivakarva, keskmist kasvu ja kõhnad.
Rannas elavad koerad kraabivad endale liiva sisse pesa ja kerivad ennast sinna kägarasse. Toituvad rannale uhutud kalast, krabidest ja tšillisest riisit, mis inimesed neile jätavad. Koertele almuse andmine on siin traditsioon ja seda nimetatkse "balu-kaputu dana“.
Restoranides elavad koerad tunduvad paremal järjel olevat- nad saavad köögist ja härdameelsetelt turistidelt toidujäänuseid.
Õhtuti tulevad koerad autoteedele lebama. Autojuhid püüavad neist mõõda vingerdada, aga ilmselgelt saab neid ka teedel hukka.
Ja siis on veel omanikega koerad. Olen näinud igasuguseid koeri, kuid enamasti on nad suuremat sorti tõukoerad.
Siin ei tehta loomadele eutanaasiat ja hulkuvate loomadega ei võeta midagi ette, et nende populatsiooni piirata, sest see läheks vastuollu siinse uskumusega Dharmasse, mis tuleneb budismist ja hinduismist. Usutakse reinkarnatsiooni ja seda, et kui oled mingi kohaga selles elus tugevalt seotud, siis järgmises elus kehastud selle koha valvurina ehk koerana. Seetõttu näeb siin väga haigeid ja vanu koeri, nii omanikega kui hulkuvaid.
Püüan mõista siinset kultuuri, kuid haigete ja aheldatud koertega ei suuda ma kuidagi harjuda.
Kassid on enamjaolt valged ja kõhnad. Päeval neid näha ei ole, aga öösel teevad nad jubedat kisa. Nende röökimine meenutab midagi konnade krooksumise ja tite nutu vahepealset. Ilma kõrvatroppideta oleks magamine võimatu.
Veidrikud, kalurid, turistid ja minikured.
Meie küla on lihtne kaluriküla. Tänavad on kitsad ja katteta. Kui sajab siis on tänavad mudased. Mina alguses ei saanud üldse aru kus siin tee on. Selline tunne, et majad on täiesti kaootiliselt püstitatud, nagu keegi heaks on arvanud.
Siin on erinevaid majakesi. Uhkematel on aknad ja usked ka ees. Mereäärsetel majakestel mere pool aknaid pole, sest kes seda merd ikka siin vaadata tahab: aknast tuleb sisse soolast niiskust, sodi ja päikest. Nii et parem, kui aknaid üldse ei ole.
Soolane niiskus on ranniku ääres päris suur probleem. Seda nimetatakse meresoola aerosooliks.
Ookean ei maga kunagi- pidevalt rulluvad lained randa ja tekitavad peent soolast udu, mis tuulega edasi kandub. See teeb naha soolaseks ja juuksed lokki, nii et mõne aja möödudes näeb Siin iga Skandinaavia kaunitar välja nagu lokkidega soolaheeringas.
Kõige soolasem udu on otse rannikul põhjustades korrosiooni ehk roostet. Kui tahad, et asjad kokku ei kukuks, siis tuleb siin kas metalli üldse vältida või siis kasutada eriti kõrge kategooria roostevaba materjali- sellist, mida meresõidukites kasutatakse.
Kuna meie korter asub kolmandal korrusel, siis meieni jõuab pisut vähem soola. Aga päris pääsu sellest pole ka meil. Nii roostetavad lõpuks ikkagi ka roostevabad noad, kahvlid, ukselingid ja kõikvõimalikud muud metallosad. Kui paar aastat ei kasuta ja ei hoolda tavalist odavat roostevaba ukselinki, siis muutub see liikumatuks roheliseks kobrutavaks jurakaks. Seetõttu on siin sageli metalli asemel mõistlik plastikut kasutada.
Ookean on häälekas: mühiseb koguaeg. Kes on pikemat aega ookeani ääres viibinud teab, et päris vaikne pole siin kunagi. Pidev mühin ja mustjad tsunaamist räsitud varemed meenutava siin looduse stiihiat. Tuleb meelde naabrinaise lugu, kuidas nad kodust tsunaami eest põgenesid ja jäid ilma kogu oma varanatukesest, seal hulgas hävisid kõik ta noorusaja fotod.
Tsunaamist siin enam ei räägita, küll aga kimbutab külarahvast vihmavesi. Ja seda siin ikka jätkub. See koguneb aedadesse ja teele. Liivakottidega püütakse seda takistada aga suurema sajuga ei ole sellest abi.
Minul oli Eestis sarnane olukord- sadevesi tõusis poolde aeda. Igakord, kui vihma hakkas sadama hakkas mul süda kloppima. Eestis sai asi lahendatud, kuid siin asjad niisama ei lahene. Appi tullakse vaid siis, kui elud ohus.
Kuigi vihmavesi on soe ja üleüldse on siin koguaeg soe, siis tunnen kaasa naabritele, kes liivakottidega vett tõrjuma peavad. Aga võibolla häirib see ainult mind, sest naabrid istuvad toolidega keset lompi, mängivad trummi ja vaatlevad pikkade jalgadega lombis ringi sebivaid valgeid linde. Need on vist minikured.
Üldiselt ookeani ääres kohalik ei ela. Siin elavad vaid veidrikud, kalurid ja turistid.
Mind ründas eile lendav tarakan. Need on sellised umbes viie sentimeetri pikkused vuntside ja tiibadega elukad. Tulevad õhtul valguse peale aknast sisse, kui õues pime. Tegelikult ma ei tea, mis sitikad nad on, aga nad näevad välja nagu hiid tarakanid.
Mina tegin sellist sea kisa, mida ainult mina osakan teha. Põhiliselt teavad kuidas mu seakisa kõlab, mu lapsed. Kardan, et ükskord, kui mind päriselt suur ohtlik loom ründab, nad mulle appi ei tule, sest nad arvavad, et see tavaline, et ma kisan ja ei tee välja.
Ma ise ei saa sinna midagi parata, et ma kisan. See tuleb kuskilt sügavalt roomaja ürgsest ajust. Küllap siis mõni mu ürgaegne esivanem tõrjus sellise kriiskamisega ohtlikke metsloomi eemale. Ja nüüd tõrjun mina samamoodi sitikaid lootes, et nad saavad ehmatusest südamerabanduse ja surnult maha kukuvad.
Ma ei saa seda muuta ja loodan, et ehk inimesed suudavad seda huumoriga võtta, või siis vähemalt sellega leppida. Kõik ei suuda.
Kui loomadest rääkida, siis rannikul ei ole palju loomi. Siin on põhilisteks loomadeks liivakoerad, kõhnad kassid ja varaanid. Ja muidugi nähtamatud sääsed.
Sääsed tulevad igapäev kell kuus- päikeseloojangul. Nad on imetillukesed, nii et neid praktiliselt näha ei ole. Minul tekitavad nende hammustused kuplasid, mis kohutavalt sügelevad ja püsivad vähemalt nädala.
Varaanid võivad siin olla krokodilli suurused. Sellised suured varaanid elavad aga pigem magevees. Siin rannikul on varaanid väiksema kassi suurused. Nad ei ole ohtlikud, aga nad võivad levitada patsille ja seega tasub neist eemale hoida.
Madusid eriti ei ole- ka nemad eelistavad vähem soolast keskkonda. Ainult paaril korral on madu palmi otsast terassile kukkunud.
Ahve siin ei ole üldse- nemad on sisemaal, džunglis. Seal varastavad nad õue jäetud plätusid ja teinekord ka käekotte. Ei tea mida nad nende asjadega küll seal džunglis teevad, aga mida mina ka ahvide maailmast tean!
Katuseta vets.
Kuna siin on koguaeg väga soe, siis on kombeks ehitada selliseid vetse ja dušširuume, kus ei ole katust. Sinna istutatakse taimi ja luuakse kaunis troopiline keskkond, nii et potil istudel tunned ennast nagu džunglis.
Ilmselt ei ole selliste vetsude ehitajad olnud teadlikud, et osa loomi oskavad ronida ja lennata, või on nad siis soovinudki loomi oma vetsudesse meelitada, et neil dušši all lõbusam oleks.
Mäletan kuidas ma ükskord ööbisin sellises kohas, kus vetsul katus puudus. Öösel kuulsin magamistoa katusel kõva kõminat- nagu karu oleks seal kõndinud. Hommikul ei julgenud ma vetsu minna- kartsin, et seal on suur krokodill või boamadu. Hommikul perenaine selgitas, et ei ole vaja krokodille karta, neil käivad katusel paabulinnud. Ilus ju!
Aga teinekord ei päästa ka katus- meil oli kinnises dušširuumis varaan. Oli parajalt seal laamendanud ja siis ennast kraanikausi toru külge rulli keeranud. Ta tuli ilmselt läbi ventilatsiooni.
Liivakoerad ja röökivad kassid.
Kõige kurvem lugu on siin koertega. Nad elavad vabalt nagu lehmadki. Nende ellu üldiselt ei sekkuta ja ka nemad ise kedagi ei puudu ja on sõbralikud. Aga nad näevad räsitud välja. Nad on sellised liivakarva, keskmist kasvu ja kõhnad.
Rannas elavad koerad kraabivad endale liiva sisse pesa ja kerivad ennast sinna kägarasse. Toituvad rannale uhutud kalast, krabidest ja tšillisest riisit, mis inimesed neile jätavad. Koertele almuse andmine on siin traditsioon ja seda nimetatkse "balu-kaputu dana“.
Restoranides elavad koerad tunduvad paremal järjel olevat- nad saavad köögist ja härdameelsetelt turistidelt toidujäänuseid.
Õhtuti tulevad koerad autoteedele lebama. Autojuhid püüavad neist mõõda vingerdada, aga ilmselgelt saab neid ka teedel hukka.
Ja siis on veel omanikega koerad. Olen näinud igasuguseid koeri, kuid enamasti on nad suuremat sorti tõukoerad.
Siin ei tehta loomadele eutanaasiat ja hulkuvate loomadega ei võeta midagi ette, et nende populatsiooni piirata, sest see läheks vastuollu siinse uskumusega Dharmasse, mis tuleneb budismist ja hinduismist. Usutakse reinkarnatsiooni ja seda, et kui oled mingi kohaga selles elus tugevalt seotud, siis järgmises elus kehastud selle koha valvurina ehk koerana. Seetõttu näeb siin väga haigeid ja vanu koeri, nii omanikega kui hulkuvaid.
Püüan mõista siinset kultuuri, kuid haigete ja aheldatud koertega ei suuda ma kuidagi harjuda.
Kassid on enamjaolt valged ja kõhnad. Päeval neid näha ei ole, aga öösel teevad nad jubedat kisa. Nende röökimine meenutab midagi konnade krooksumise ja tite nutu vahepealset. Ilma kõrvatroppideta oleks magamine võimatu.
Veidrikud, kalurid, turistid ja minikured.
Meie küla on lihtne kaluriküla. Tänavad on kitsad ja katteta. Kui sajab siis on tänavad mudased. Mina alguses ei saanud üldse aru kus siin tee on. Selline tunne, et majad on täiesti kaootiliselt püstitatud, nagu keegi heaks on arvanud.
Siin on erinevaid majakesi. Uhkematel on aknad ja usked ka ees. Mereäärsetel majakestel mere pool aknaid pole, sest kes seda merd ikka siin vaadata tahab: aknast tuleb sisse soolast niiskust, sodi ja päikest. Nii et parem, kui aknaid üldse ei ole.
Soolane niiskus on ranniku ääres päris suur probleem. Seda nimetatakse meresoola aerosooliks.
Ookean ei maga kunagi- pidevalt rulluvad lained randa ja tekitavad peent soolast udu, mis tuulega edasi kandub. See teeb naha soolaseks ja juuksed lokki, nii et mõne aja möödudes näeb Siin iga Skandinaavia kaunitar välja nagu lokkidega soolaheeringas.
Kõige soolasem udu on otse rannikul põhjustades korrosiooni ehk roostet. Kui tahad, et asjad kokku ei kukuks, siis tuleb siin kas metalli üldse vältida või siis kasutada eriti kõrge kategooria roostevaba materjali- sellist, mida meresõidukites kasutatakse.
Kuna meie korter asub kolmandal korrusel, siis meieni jõuab pisut vähem soola. Aga päris pääsu sellest pole ka meil. Nii roostetavad lõpuks ikkagi ka roostevabad noad, kahvlid, ukselingid ja kõikvõimalikud muud metallosad. Kui paar aastat ei kasuta ja ei hoolda tavalist odavat roostevaba ukselinki, siis muutub see liikumatuks roheliseks kobrutavaks jurakaks. Seetõttu on siin sageli metalli asemel mõistlik plastikut kasutada.
Ookean on häälekas: mühiseb koguaeg. Kes on pikemat aega ookeani ääres viibinud teab, et päris vaikne pole siin kunagi. Pidev mühin ja mustjad tsunaamist räsitud varemed meenutava siin looduse stiihiat. Tuleb meelde naabrinaise lugu, kuidas nad kodust tsunaami eest põgenesid ja jäid ilma kogu oma varanatukesest, seal hulgas hävisid kõik ta noorusaja fotod.
Tsunaamist siin enam ei räägita, küll aga kimbutab külarahvast vihmavesi. Ja seda siin ikka jätkub. See koguneb aedadesse ja teele. Liivakottidega püütakse seda takistada aga suurema sajuga ei ole sellest abi.
Minul oli Eestis sarnane olukord- sadevesi tõusis poolde aeda. Igakord, kui vihma hakkas sadama hakkas mul süda kloppima. Eestis sai asi lahendatud, kuid siin asjad niisama ei lahene. Appi tullakse vaid siis, kui elud ohus.
Kuigi vihmavesi on soe ja üleüldse on siin koguaeg soe, siis tunnen kaasa naabritele, kes liivakottidega vett tõrjuma peavad. Aga võibolla häirib see ainult mind, sest naabrid istuvad toolidega keset lompi, mängivad trummi ja vaatlevad pikkade jalgadega lombis ringi sebivaid valgeid linde. Need on vist minikured.
Üldiselt ookeani ääres kohalik ei ela. Siin elavad vaid veidrikud, kalurid ja turistid.
RSS Feed
