Kõige mitteseksikam auto.
Eile tegime väljasõidu autoga. See on siin midagi erilist, sest tavaliselt on meil liiklusvahenditeks tuk-tuk ja roller. Auto oli sihuke veidi lômmis kandiline ja proportsionaalselt liiga väikeste ratastega.
Eestis selliseid autosid ei ole, sest kui oleks, siis keegi neid ei ostaks. Kõige seksikama auto valimistel jääks ka kindlalt viimasele kohale. Kui üle 4 inimese sinna sisse toppida, siis vajub tagumine ots maadligi ja aeg- ajalt on kuulda metalli kriginat. Õnneks oli meid kolm ja tagaots jäi autole ilusti külge.
Sõita oli sellega igal juhul palju mõnusam, kui tuk-tukiga. Kusjuures autol eksiteerisid täiesti normaalsed turvavööd. Mäletan, kuidas ükskord vaidlesime autojuhiga, kes väitis, et tagaistmel on turvavööd, kuigi neid kuskilt otsast ei paistnud. Jep, turvavööd tõesti olid, aga nendeni jõudmiseks oli vaja auto peatada, tagumine iste välja tõsta, siis vööd ôigesse kohta tõmmata ja siis viuhti edasi.
Lehmad on siin tublid.
Rannikut mööda kulgev Galle Road on täis tukke, mopeede ja mootorattaid, lisaks mõned suuremad ja väiksemad veoautod, sõiduautod, jalgrattad ning rämedad bussid. Siin kedagi eriti ei huvita, mis jooni on sõiduteele veetuded: sõidusuundi eraldavad märgised või ülekäigurajad pole olulised. Kui jalakäijana siin zebra juures oodata, et üle tee saada, siis saad teisele pool alles öösel, kui liiklust vähem.
Liikluses on peamine reegel, et suurematel sõidukitel on eesõigus ja väiksemad peavad ennast eest ära koristama, isegi kui tulija liigub vastassuunavööndis. Eriti jubedad on bussid. Nad sõidavad tavaliselt sajaga keset teed ja annvad kõigile tulede ja signaaliga märku, et kaduge eest. Bussid meenutavad oma läikivate detailide ja kummaliste kleebistega lõbustuspargi atraktsoone. Kindlasti on inimestel, kes seal sees sõitnud, palju huvitavaid kogemusi, millest nad saaksid rääkida, aga mina püüan ennast neist võimalikult kaugel hoida, sest ma mul läheks seal lihtsalt süda pahaks.
Aga lehmad on siin tublid: hoiavad tee serva.
Lehmi siin ei tohi puutuda ega kiusata. Neid lehmi, kes on tee ääres ei tohi ilmselgelt ka lüpsta. Vaatamata sellele on poes müügil piim ja igasugu piimatooteid. Küllap siis on siin mingid salajased lehmad, keda võib lüpsta või ei pea siis need lehmad lüpsmist kiusamiseks.
Little Ali Baba ja Pohmaka hotell.
Esimese peatuse teeme Unawatunas- populaarses turistide sihtkohas. Seal on lai liivariba ja ujumiseks turvaline tuulevaikne ookean. Liivariba on täis pikitud päevitustoole ja päikesevarje. Neil lebavad erinevad inimkehad, kes pruun, kes punane, mõni paks ja mõni peenike, mõni kaine ja mõni purjus. Eemalt vaadates moodustab see ühe suure morskade mere.
Liivariba taga on tänavake, mille ääres hotellid, baarid, kohvikud, restoranid, suveniiriputkad ja peenemad poed. Unawatunas võib leida päris lahedaid kohti, kus hängida ja ka endale mõni kobedam ranna outfit hankida. Siia on viimastel aastatel palju uusi poekesi ja kohvikuid lisandunud.
“Little Ali Baba” on eriti vinge antiigi- vanakraami pood. See on nagu pikk koobas, mis on maast laeni täis erinevaid kujukesi, maske, ornamente, vidinaid ja tavaari. Seal kindlasti öösel kummitab. Tahaksin seal sobrada ja uurida, aga meesterahvad ostavad endale jäätised, ei lase ennast minu poevaimustusest häirida ja suunduvad auto poole, et edasi sõita. Seega jääb minu tavaar ostmata.
Tee ääres on uhked hotellid ja kulunud moega hostelid, kus sildid “rooms AC/noAC”. Ilmselt tähendab see seda, et ei tea, kas jahutus on või ei ole, sest need kohad näevad sellised ligadi- logadi välja ja seal ei saa milleski kindel olla.
Minul on komme lugeda hotellide silte ja analüüsida, et miks just selline nimi on objektile omistatud.
Palju lahedaid nimesid siin: Tulum Beach, Angel beach, Lucky Monkey Inn, Surfing Wombats Hostel, aga ka eestipäraseid nimesid, nagu Koha Surf Resto, Kai Beach Club, Era Beach Hotel. Eestlastega on eelpoolnimetatutest seotud vaid, Surfing Wombats, mis pakub pizzat ja majutust ja mille taga ka Eestist pärit surfitüdruk.
Eraldi grupi moodustavad nimed, mis viitavad aeglasele ja muretule kulgemisele, nagu Slow Mode, Lazy Beach või At Ease hotel. Ja siis on veel sellised eksitavad sildid, kus kirjal Sea Front või Beach Front hoonetel, mis ei asu üldse mere ääres.
No ja siis on veel ka Hangover Hotel (Pohmaka hotell).
Surf, vein ja chill.
Weligama on surfarite paradiis- rannariba on täis ootel surfilaudu, kohvikukesi, baare ja noori nomaade. Mõnusalt päevitunud, easy-going rahvas. Kadedaks teeb, kui muretu tundub nende elu. Vanus ei ole siin teema, siin on ka hipi stiilis vanemaid surfareid. Mina küll ei surfata ei tahaks aga ma tahaks olla selline muretu ja chill. Ilma igasuguste ainete ja alkoholita. Lihtsalt olla ja tunda elust rõõmu. Ei tea millal see state-of-mind küll mul kohale jõuab…või millal see viimati mind külastas…
Mirisasse jõudes teeme peatuse, et osta külakostiks kaasa pudel veini. Alkoholipood koosneb ühest riiulitega sisustatud ruumist, kus sees konutavad neli kohalikku meesterahvast. Uksed onlukus. Bisness käib kahe väikese luugi kaudu. Ja otse loomulikult ei ole seal kaubal ühtegi hinda. Seal ei ole üldse ühtegi silti, peale selle sildi, kus kirjas “sisenemine võõrastele keelatud”.
Ütlen onule, et soovin valget veini, mille peale onu hakkab veiniriiulitelt mulle pisteliselt pudeleid tooma. Millegipärast on kõik Tšiili veinid. Ma protesteerin ja palun Tšiili välja jätta. Tuleb välja, et saadaval on veine igast ilmakaarest ja igasugustest viinamarja sortidest.
Ostan pudeli Austraalia Savignon Blanc’i. Hinna mõtleb onu välja lakke vaadates ja trükib kalkulaatori ekraanile: 3900 raha. See on umbes 12 euri.
Veine ei ole siin tegelikult eriti mõistlik tarbida, sest veini eest, mis Eestis maksab 6 euri tuleb siin välja käia 12. Lisaks muutub valge vein klaasis ülikiiresti soojaks ja siis on hea sinna lisada jääd, mis muudab veini hapukaks vesiseks lürriks. Punase veini eksiteerimine ei tule siin isegi meelde.
Mõistlik oleks eelistada õlut (siin on kohalik õlu “Lion”) või siis kokteile, mida nad päris edukalt oskavad teha. Muidugi topivad nad alati igalepoole ohtralt jääd. Jäätükk klaasis võib olla isegi nii suur, et moodustab kogu klaasi sisust mingi 60%. Aga maitse on hea, sest neil on ohtralt kasutada kohalikke puuvilju, värskeid mahlu ja maitseaineid.
Rasta.
Liigume mõned kilomeetrid edasi mööda mereäärset teed ja jõuamehotelli “Ferola” Polhenas. See on 50 toaga hotell, mis alles sel hooajal täies mahus tööd on alustanud ja mille omanikud on eestlased.
Perenaine võtab meid vastu oma kabinetis, kus ta parasjagu jõulukaunistusi valmistab. Fuajeed ehib jõulukuusk. Saan oma selleaastase jõulupildi siin tehtud. Vaatamata jõulukuusele ei teki minus mingit jõulutunnet või lumeigatsust. Siin lihtsalt unustad selle ära. Ei isuta seaprae ega hapukapsa järele, ei unista päkapikkudest, ega jõuluvanast.
Hotell on imeline. Perenaine on tore, soe, armas ja kõike seda ülivõrdes. Kuskilt otsast ei paista välja muret või ärevust alustava hotelli toimimise pärast, kuigi ilmselgelt on kõike seda siin äri tegemisel ja nii suure hotelli rajamisel olnud palju.
Omanike villa on mõnekümne meetri kaugusel. Nad on Sri Lankal elanud viisteist aastat ja tegelenud majutusega.
Meil õnnestub juhuslikult osa saada spontaansest peost omanike väliköögis. Rahvast on nii kohalikku, kui rahvusvahelist, vanuses 2 kuust kuni pensionärideni. Jooke serveerib kolmekümnendates kutt, kes on superjahtidel aastaid töötades drilli saanud ja nüüd hotellis teenindajaid koolitab. Kutt on seksikas, joogid on head ja grillil valminud kala, kana ning peremehe sealiha guljašš oivalised.
Ei tähistata midagi, lihtsalt laupäev on.
Lahkus loob lahkust- see teadmine saab kindlalt kinnitust.
Kindel on ka see, et siin näen mina maailma kõige pikemate juustega meest. Tal on rastasse punutud patsid, mis ulatuvad maani. Ta ei ole juukseid lõiganud 15 aastat. Rasta räägib ka oma murest, et tal oli mingi hea juukseõli, mis juuksed kasvama pani, aga ta ei mäleta enam, mis selle nimi oli.
Niisiis ei saa mina teada, mis imeôliga oli tegu, ei saa seda endale hankida ja pean ootama oma juustekasvu loomulikku kulgu.
Tagasiteel täheldab juht, et autol on istemesoojendus. Ei tea milleks seda vaja on? Siin on aastaringselt temperatuur vahemikus 25- 33C. Aga ükskord olla olnud 21C pikemat aega ja siis surid osad lehmad külma kätte ära. Nii räägitakse.
Eile tegime väljasõidu autoga. See on siin midagi erilist, sest tavaliselt on meil liiklusvahenditeks tuk-tuk ja roller. Auto oli sihuke veidi lômmis kandiline ja proportsionaalselt liiga väikeste ratastega.
Eestis selliseid autosid ei ole, sest kui oleks, siis keegi neid ei ostaks. Kõige seksikama auto valimistel jääks ka kindlalt viimasele kohale. Kui üle 4 inimese sinna sisse toppida, siis vajub tagumine ots maadligi ja aeg- ajalt on kuulda metalli kriginat. Õnneks oli meid kolm ja tagaots jäi autole ilusti külge.
Sõita oli sellega igal juhul palju mõnusam, kui tuk-tukiga. Kusjuures autol eksiteerisid täiesti normaalsed turvavööd. Mäletan, kuidas ükskord vaidlesime autojuhiga, kes väitis, et tagaistmel on turvavööd, kuigi neid kuskilt otsast ei paistnud. Jep, turvavööd tõesti olid, aga nendeni jõudmiseks oli vaja auto peatada, tagumine iste välja tõsta, siis vööd ôigesse kohta tõmmata ja siis viuhti edasi.
Lehmad on siin tublid.
Rannikut mööda kulgev Galle Road on täis tukke, mopeede ja mootorattaid, lisaks mõned suuremad ja väiksemad veoautod, sõiduautod, jalgrattad ning rämedad bussid. Siin kedagi eriti ei huvita, mis jooni on sõiduteele veetuded: sõidusuundi eraldavad märgised või ülekäigurajad pole olulised. Kui jalakäijana siin zebra juures oodata, et üle tee saada, siis saad teisele pool alles öösel, kui liiklust vähem.
Liikluses on peamine reegel, et suurematel sõidukitel on eesõigus ja väiksemad peavad ennast eest ära koristama, isegi kui tulija liigub vastassuunavööndis. Eriti jubedad on bussid. Nad sõidavad tavaliselt sajaga keset teed ja annvad kõigile tulede ja signaaliga märku, et kaduge eest. Bussid meenutavad oma läikivate detailide ja kummaliste kleebistega lõbustuspargi atraktsoone. Kindlasti on inimestel, kes seal sees sõitnud, palju huvitavaid kogemusi, millest nad saaksid rääkida, aga mina püüan ennast neist võimalikult kaugel hoida, sest ma mul läheks seal lihtsalt süda pahaks.
Aga lehmad on siin tublid: hoiavad tee serva.
Lehmi siin ei tohi puutuda ega kiusata. Neid lehmi, kes on tee ääres ei tohi ilmselgelt ka lüpsta. Vaatamata sellele on poes müügil piim ja igasugu piimatooteid. Küllap siis on siin mingid salajased lehmad, keda võib lüpsta või ei pea siis need lehmad lüpsmist kiusamiseks.
Little Ali Baba ja Pohmaka hotell.
Esimese peatuse teeme Unawatunas- populaarses turistide sihtkohas. Seal on lai liivariba ja ujumiseks turvaline tuulevaikne ookean. Liivariba on täis pikitud päevitustoole ja päikesevarje. Neil lebavad erinevad inimkehad, kes pruun, kes punane, mõni paks ja mõni peenike, mõni kaine ja mõni purjus. Eemalt vaadates moodustab see ühe suure morskade mere.
Liivariba taga on tänavake, mille ääres hotellid, baarid, kohvikud, restoranid, suveniiriputkad ja peenemad poed. Unawatunas võib leida päris lahedaid kohti, kus hängida ja ka endale mõni kobedam ranna outfit hankida. Siia on viimastel aastatel palju uusi poekesi ja kohvikuid lisandunud.
“Little Ali Baba” on eriti vinge antiigi- vanakraami pood. See on nagu pikk koobas, mis on maast laeni täis erinevaid kujukesi, maske, ornamente, vidinaid ja tavaari. Seal kindlasti öösel kummitab. Tahaksin seal sobrada ja uurida, aga meesterahvad ostavad endale jäätised, ei lase ennast minu poevaimustusest häirida ja suunduvad auto poole, et edasi sõita. Seega jääb minu tavaar ostmata.
Tee ääres on uhked hotellid ja kulunud moega hostelid, kus sildid “rooms AC/noAC”. Ilmselt tähendab see seda, et ei tea, kas jahutus on või ei ole, sest need kohad näevad sellised ligadi- logadi välja ja seal ei saa milleski kindel olla.
Minul on komme lugeda hotellide silte ja analüüsida, et miks just selline nimi on objektile omistatud.
Palju lahedaid nimesid siin: Tulum Beach, Angel beach, Lucky Monkey Inn, Surfing Wombats Hostel, aga ka eestipäraseid nimesid, nagu Koha Surf Resto, Kai Beach Club, Era Beach Hotel. Eestlastega on eelpoolnimetatutest seotud vaid, Surfing Wombats, mis pakub pizzat ja majutust ja mille taga ka Eestist pärit surfitüdruk.
Eraldi grupi moodustavad nimed, mis viitavad aeglasele ja muretule kulgemisele, nagu Slow Mode, Lazy Beach või At Ease hotel. Ja siis on veel sellised eksitavad sildid, kus kirjal Sea Front või Beach Front hoonetel, mis ei asu üldse mere ääres.
No ja siis on veel ka Hangover Hotel (Pohmaka hotell).
Surf, vein ja chill.
Weligama on surfarite paradiis- rannariba on täis ootel surfilaudu, kohvikukesi, baare ja noori nomaade. Mõnusalt päevitunud, easy-going rahvas. Kadedaks teeb, kui muretu tundub nende elu. Vanus ei ole siin teema, siin on ka hipi stiilis vanemaid surfareid. Mina küll ei surfata ei tahaks aga ma tahaks olla selline muretu ja chill. Ilma igasuguste ainete ja alkoholita. Lihtsalt olla ja tunda elust rõõmu. Ei tea millal see state-of-mind küll mul kohale jõuab…või millal see viimati mind külastas…
Mirisasse jõudes teeme peatuse, et osta külakostiks kaasa pudel veini. Alkoholipood koosneb ühest riiulitega sisustatud ruumist, kus sees konutavad neli kohalikku meesterahvast. Uksed onlukus. Bisness käib kahe väikese luugi kaudu. Ja otse loomulikult ei ole seal kaubal ühtegi hinda. Seal ei ole üldse ühtegi silti, peale selle sildi, kus kirjas “sisenemine võõrastele keelatud”.
Ütlen onule, et soovin valget veini, mille peale onu hakkab veiniriiulitelt mulle pisteliselt pudeleid tooma. Millegipärast on kõik Tšiili veinid. Ma protesteerin ja palun Tšiili välja jätta. Tuleb välja, et saadaval on veine igast ilmakaarest ja igasugustest viinamarja sortidest.
Ostan pudeli Austraalia Savignon Blanc’i. Hinna mõtleb onu välja lakke vaadates ja trükib kalkulaatori ekraanile: 3900 raha. See on umbes 12 euri.
Veine ei ole siin tegelikult eriti mõistlik tarbida, sest veini eest, mis Eestis maksab 6 euri tuleb siin välja käia 12. Lisaks muutub valge vein klaasis ülikiiresti soojaks ja siis on hea sinna lisada jääd, mis muudab veini hapukaks vesiseks lürriks. Punase veini eksiteerimine ei tule siin isegi meelde.
Mõistlik oleks eelistada õlut (siin on kohalik õlu “Lion”) või siis kokteile, mida nad päris edukalt oskavad teha. Muidugi topivad nad alati igalepoole ohtralt jääd. Jäätükk klaasis võib olla isegi nii suur, et moodustab kogu klaasi sisust mingi 60%. Aga maitse on hea, sest neil on ohtralt kasutada kohalikke puuvilju, värskeid mahlu ja maitseaineid.
Rasta.
Liigume mõned kilomeetrid edasi mööda mereäärset teed ja jõuamehotelli “Ferola” Polhenas. See on 50 toaga hotell, mis alles sel hooajal täies mahus tööd on alustanud ja mille omanikud on eestlased.
Perenaine võtab meid vastu oma kabinetis, kus ta parasjagu jõulukaunistusi valmistab. Fuajeed ehib jõulukuusk. Saan oma selleaastase jõulupildi siin tehtud. Vaatamata jõulukuusele ei teki minus mingit jõulutunnet või lumeigatsust. Siin lihtsalt unustad selle ära. Ei isuta seaprae ega hapukapsa järele, ei unista päkapikkudest, ega jõuluvanast.
Hotell on imeline. Perenaine on tore, soe, armas ja kõike seda ülivõrdes. Kuskilt otsast ei paista välja muret või ärevust alustava hotelli toimimise pärast, kuigi ilmselgelt on kõike seda siin äri tegemisel ja nii suure hotelli rajamisel olnud palju.
Omanike villa on mõnekümne meetri kaugusel. Nad on Sri Lankal elanud viisteist aastat ja tegelenud majutusega.
Meil õnnestub juhuslikult osa saada spontaansest peost omanike väliköögis. Rahvast on nii kohalikku, kui rahvusvahelist, vanuses 2 kuust kuni pensionärideni. Jooke serveerib kolmekümnendates kutt, kes on superjahtidel aastaid töötades drilli saanud ja nüüd hotellis teenindajaid koolitab. Kutt on seksikas, joogid on head ja grillil valminud kala, kana ning peremehe sealiha guljašš oivalised.
Ei tähistata midagi, lihtsalt laupäev on.
Lahkus loob lahkust- see teadmine saab kindlalt kinnitust.
Kindel on ka see, et siin näen mina maailma kõige pikemate juustega meest. Tal on rastasse punutud patsid, mis ulatuvad maani. Ta ei ole juukseid lõiganud 15 aastat. Rasta räägib ka oma murest, et tal oli mingi hea juukseõli, mis juuksed kasvama pani, aga ta ei mäleta enam, mis selle nimi oli.
Niisiis ei saa mina teada, mis imeôliga oli tegu, ei saa seda endale hankida ja pean ootama oma juustekasvu loomulikku kulgu.
Tagasiteel täheldab juht, et autol on istemesoojendus. Ei tea milleks seda vaja on? Siin on aastaringselt temperatuur vahemikus 25- 33C. Aga ükskord olla olnud 21C pikemat aega ja siis surid osad lehmad külma kätte ära. Nii räägitakse.
RSS Feed
