Rahvusvahelistumine.
Mul on siin tavaliselt rõõmus meel ja palju aega. Seetõttu satun sageli suhtlema inimetega, kes siin ringi longivad või istuvad kivi otsas. Enamus neist on turistid ja sageli on nad venekeelsed. Nemad tunneb ära selle järgi, et nad ei tereta ja kannavad erksavärvilist maikat või Armani nokamütsi. Vaatamata mõningastele ühistele välistele joontele on nende maailmad ja arusaamad väga erinevad.

Tatarlane.
Galim on väikest kasvu tatarlane, kes on Kaasanist siia sõja eest peitunud. Ta on tagasihoidlik ja väga viisakas. Temal ei ole Armani nokamütsi. 
Igal hommikul kohtun temaga meie rannas. Talle meie rand väga meeldib, kuigi ise elab ta kuus kilomeetrit eemal kuskil džunglis. 
Läheb kõvasti aega enne kui ta minuga julgemalt rääkima hakkab. Ja räägib ta ainult vene keeles. Ütleb, et tal ei ole keeltele annet, ainult numbritele on. Galim on Kaasanis audiitor. 
Ta vihkab sõda, ei allu vene propagandale ja tema ainuke soov on, et sõda lõppeks. Ta räägib mulle oma lugu pisarad silmis ja mul on temast kahju. Minu korduvatele küllakutsetele vastab ta alati, et ta on väga tagasihoidlik inimene ja ei soovi kedagi segada. Ka häbeneb ta oma venekeelsust, kuigi pärast seda, kui ma olin ta tatari päritolu kiitnud, sai ta veidi julgust juurde. 
Küll on kohutav, et Venemaa laienemine on allaneelanud väikesed rahvad ja nad isegi ei identifitseeri ennast enam, sest nad arvavad, et keegi niikuinii ei saa aru ega mäleta, üks Venemaa kõik. 
Ma loodan, et mittekunagi midagi sellist mina ega minu lapsed ei pea kogema…

Sergei ja Marina.
Sergei ja Marina on Moskva pensionäridest paarike, kes ilmselgelt uhked oma suursuguse päritolu üle. Nende ainuke mure seoses sõjaga on see, et Euroopasse ei saa reisida. Nüüd peavad Aasias käima. Neile Euroopas ikkagi sobis rohkem: puhtam ja kord majas. 
Marinalt saan teada, et Venemaal saab juba 55 aastaselt eelpensionile jääda. Nemad ei taha midagi sõjast ja poliitikast rääkida ja ütlevad, et nemad ei saa midagi muuta. Kiidavad Pribaltikumi ja meenutavad, kuidas nende jaoks nõuka ajal võrdus Pribaltikum välismaaga. Nii eriline ja teistmoodi olla olnud.

Marina ja Sergei lebavad iga päev rannarätikutel ja võtavad päikest. Neil on eesmärk võimalikult pruuniks saada. Mind nähes ei mahu meile pähe kuidas ma ikka nii valge olen. Aga mina ei võta päikest. Mu arust on see kohutavalt igav tegevus. Õnneks sai nende puhkus otsa ja ma ei  jõudnudki nendega päevitamise ja sõja kahjulikkust lahkama asuda.

Päevitumisastme järgi saab siin üldiselt aru, kui kaua keegi on siin juba olnud. Need kes alles tulnud on kahvatud, roosad või punased. 
Pikemad olijad aga meenutavad nahatoonilt suitsuräime või grillkana. Marina ja Sergei olid midagi sutsuräime ja grillkana vahepealset.

Lihtne ja ilus isegi koerakakaga.
Kui siin soovin head emotsiooni saada, siis saan seda ükskõik kus ja ükskõik millal, aga kõige parem aeg on selleks just enne päikeseloojangut.
Siis on õhk kuidagi eriti ilus ja vesi muudab värvi. Inimesed tulevad tubadest välja. Isegi kohalikud. Kõik elavnevad. Siin ei ole kellelgi kiiret. 

Lähen räägin mõned laused tuttava pubi pidajaga, ostan capuccino, jätan natuke rohkem raha, pakun jalutavale noorpaarile välja, et võid neid pildistada, lehvitan kohalikele lastele, kes näevad välja nagu nukud, räägin kohalike naistega juttu, mis sisaldab vähe sõnu ja palju naeratusi, sest me ei oska ühist keelt, kuid on ikkagi äärmiselt armas ja siiras.
Väga lihtne ja ilus.

Rannas kõndides tuleb ikka vaadata, et koerakaka sisse ei astu, sest siin on palju rannakoeri, kel loomulikke vajadusi tore liival rahuldada. 
Kuid isegi koerakaka sisse on meeldivam astuda, kui tuju on hea ja ilm on soe.

Ikkagi jõulud.

Ei saanud siin me läbi jõuludeta. Enamus Hikkaduwa söögikohti kaunistati millegi sädelevaga ja hotellide fuajeed plastmassisit kuuskedega. 
Siin maal on kristlasi vähe, aga turistide huvides tehakse ikka kogu show kaasa. Päkapikumütsides tumedanahalised teenindajad 30 kraadises kuumuses mõjuvad kummaliselt ja üldse mitte jõululikult. 

Jõulude ajal siin asutused ei tööta, sest on pühad. Ei müüda alkoholi kartuses, et inimesed võivad ennast suurest rõõmust täis juua ja tänavatele möllama minna.
Kohalikke küsitledes on ilmselge, et neil pole õrna aimugi, mis on jõulud ja mis sellega on seotud. See aga ei takista neil jõule tähistamast.
Väga viisakalt õnnitletakse meid jõulude puhul käepigistusega. Nagu oleks see mingi isiklik asi või saavutus. Ainult aukiri on puud. 
Ma küll ei tea, et Euroopas moslemi või budistlikke või misiganes usupühasid  vabade päevadega premeeritaks. Aga võiks ju- koguaeg on kuskil midagi tähistada: keegi suri või sündis… Saaks nii poole aasta jagu riiklikke pühi kalendrisse.

Festival valgetes seelikutes meestega.

Kuigi jõulu asja nad väga ei valda, siis muidu pidutseda nad oskavad küll. Ja kui midagi tähistatkse, siis ikka valjuhäälselt. 
Meil õnnestus osa võtta ühest väiksemast külarahva festivalist, mis toimus meie lähedal ja kahjuks paduvihmas. See neid ei sega, sest neil on vihmavarjud, mida päeval päikesevarjudena kasutatakse.
Esinesid ainult mehed. Tantsisid valgetes maani seelikutes, mängisid trummi ja laulsid. Pühakutele annetati altaril mingit jooki, mis eemalt paistis vägijook olevat. 
Mulle tundus, et nad kordasid koguaeg ühte ja sama liigutust ja viisijuppi, kuid ilmselgelt ei saanud ma midagi tegelikult aru, mis seal toimus ja keegi kohalik ei osanud mulle mõistetavas keeles midagi selgitada. Pakuti küll kolm korda tooli, millest ma viisakalt keeldusin. 
Tooli vajadus oleks mul tõepoolsest tekkinud, kui oleksin lõpuni üritusele jäänud- see kestis varajaste hommikutundideni…

Pidu “Tütarlapsest sirgub naine”.

Järgmine kärarikas pidu toimus meie naabermajas. Kohal oli catering, ansambel, dekoratsioonid…kõik tuled ja viled.

Me arvasime, et tegemist on ilmselt pulmadega. Aga selgus, et ei olnudki pulmad, vaid hoopis tähistati peretütre naiseks sirgumist. Siin on kombeks selle puhul palju lärmi teha, et võimalikult paljudele külameestele märku anda neiu abieluküpusest.
Väga praktiline lähenemine: ei mingit segadust, kõik kohe selge kus on suguküpseid vallalisi emaseid. Isane saab kohe ära kaardistada olukorra. 
Võibolla peaks seda ka Eestis juurutama, et meie soikunud iivet turgutada!

Laulvad insenerid.

Vahepeal on siis veel olnud erinevaid beach partisid, mille põhjuseid me ei tea, aga vahet polegi, siin on inimesed rõõmsad ja ilm koguaeg soe ja pidu võib ka ilma põhjuseta pidada.
Kõige vingem pidu oli vaieldamatult Inseneride kuueteistkümnes Beach Party 2025, mille puhul püstitati randa lausa peotelk. Peo hitt oli kohalik karaoke- iga insener võis laulda mikrofoni nii palju kui soovis.
Ma ei tea kuidas laulavad eesti insenerid, aga siinsed laulavad kõvasti, valesti ja kaua. 

Perahera- kohalik tantsupidu.
​
Eile toimus kohalik Perahera- tantsufestival, kus musitseeritakse ja tantsitakse tänaval. Imeilusates kostüümides esinejad kogunevad rongkäiku ja kõnnivad läbi linna. Midagi sarnast Eestis tantsu- ja laulupeo rongkäigule
Siinne vaib on aga hoopis midagi muud kui Eestis. Nende rahvuslikud kostüümid on kirevad, detailiderohked ja neiud nii kauniks ehitud, et võtab sõnatuks. See on teistmoodi ilus. 
Kui Eestis on ilu kuidagi maalähedane ja pisut raske, kurblik- südamlik, siis siin on see kerge ja lilleline. Olemise ja elu tähistamine. Rõõmustamine. 
Eks tegelikult on elus vaja kõike, nii sügavat hingestatust kui ka lihtsat rõõmustamist. Ei ole üks tähtsam või parem kui teine. Nad lihtsalt on. 

Mõtteid elevantidest.

Rongkäigus osales kaks elevanti. Elevantidel olid seljas tikanditega kaunistatud rüüd. Kuidagi hale oli neid vaadata- suured loomad tänaval kisendava rahvamassi hulgas ketid kaelas ja jalgade ümber. 
Elevant kaalub 4-6 tonni ja tal on tohutu jõud, oma iseloom ning närvisüsteem…  Kisendava rahmassi hulgas võib ta käituda ettearvamatult.

Dodanduwa sillal seistes ja lähenevat elevanti vaadeldes mõtlesin, et kui ta peaks minu suunas jooksma, siis hüppan jõkke, kus on inimese suurused varaanid ja krodillid, aga vist ikkagi parem kui elevandi alla jäämine. Vaikselt varjusin mutikeste ja laste taha peitu, et ennast elevandi rünnaku puhuks kaitsepositsiooni seada.
Ei usu, et Euroopas selline asi läbi läheks ja meie laulupeol mõned hiiglaslikud  pruunkarud osaleksid.

Elevantide tõttu saab iga aasta Sri Lankal surma üle 100 inimese. Elevant võib oma suure massi ja tohutu jõuga olla väga ohtlik. Ja mis siin salata, Parahera ajal on inimesi need elevandid ka vigastanud. Life happens… 

Minu armas naabrinaine, kellega koos pidustusi vaatasime, aga elevanti ei kartnud. Meenutas naeratus näol, kuidas elevandid Kandys Paraherar inimesi surnuks lömastasid ja ootas kartmatult lähenevat elevanti edasi. Nagu oleks Kandy elevandid mingit ohtlikumat sorti, kui siinsed.

Tema arust oli mul palju ohtlikum ja sobimatum mônisada meetrit üksi koju jalutada. Tuli pärast veel kontrollima kas ikka jõudsin tagasi. 
Armas tegelikult.

Päikeseloojangud varvastega.
Päikeseloojangud on siin tõeliselt segavad- iga natukese aja tagant tekib vastupandamatu soov pildistada palmide taha loojuvat päikest. Tundub, nagu oleks iga uus hetk ilusam kui eelmine ja vajab jäädvustamist.
Pildile jäävad palmid, ookean, apelsini moodi päike ja minu jalad. 
Kuna mulle ei meeldi teha endast selfisid ja keegi teine mind ka eriti ei pildista, on ainuke võimalus pilt isikustada oma jalgadega: jätta pildile oma varbad või pôlved. 
Nii piltide tarbeks kui ka soovist näha välja normaalne poolpaljas turist, tunnen vajadust oma varbad vinksis- vonksis hoida.
Eestis vahet pole- seal unustad üldse ära missugused on varbad ja kuidas näeb välja päikeseloojang, sest varbad on koguaeg saapas ja päike pilvetaga peidus.

Eelpediküür.
Kuna mu kogemused pediküüriga siin seni on olnud veidrad ja ka kohalikelt ei saa ma mingit asjalikku nõuannet, siis lepin ühes salongis kokku lihtsalt jalataldade koorimise, et testida, kas kannatab ka päris pediküüri minna. Nagu eelpediküür.
Kohalejõudes tundub mulle, et ennekõike sooviksid nad mulle massaaži teha. Siiski jään enda soovides kindlaks.  
Kui asi klaar, mida ma soovin, ilmub välja sama kutt, kes mulle mõni päev tagasi jalamassaaži tegi. Mõtlen, et vot tore- küllap on tegemist tõelise jalgade spetsialistiga. Kutt aga tundub seekord kuidagi ähmi täis. Vaatab mind kartlikult, nagu ei julgeks protseduuriga alustada. Lõpuks alustab ta koorimisega. Vastupidiselt minu ootusele, et kooriv ollus on mõeldud taldade koorimiseks,  määrib kutt koorijat mulle hoolega jalgade peale, isekoguaeg kaastöötaja poole piiludes. Siis hakkab ta täiest jõust mu jalgu hõõruma kiigates endiselt kaastöötaja poole, kes kutile kätega rigjaid liigutusi ette näitab. Selge see, et ta ei ole kunagi varem sellist protseduuri teinud. Mul kõik alarmid lähevad tööle ja asun protseduuri ise kontrollima. Nõuan jalataldade koorimist. Kutt allub. 

Järgmisena võtab kutt kasutusele suure riivilaadse asja, mis meenutab nüri kalariivi. Õnneks on see väga nüri. Mul tuleb meelde sõbranna lugu, kelle mehel riiviti Tais jalatallad põhimõtteliselt küljest ära ja ta ei saanud pärast mitu päeva käia. Natuke õudne hakkab.

Kutt võtab ühe käega mu varvastest kinni ja teise käega saeb täiest jõust mu talla all. Kardan, et varbad tulevad ära, aga kui mõnda aega ei ole midagi ära tulnud,  siis rahunen. 

Seejärel kannad kutt mu jala peale mingit kreemi, mis ilmselt on mask. Kui ma nõuan seda jala alla, siis tõuseb kutt püsti, läheb uksest välja ja tuleb tagasi salongi omanikuga. Salongi omanik selgitab, et taldade alla maski kunagi ei panda. Mul ei jää muud üle kui leppida. 

Kutt ei oska inglise keelt, aga suudab minult tunni jooksul inglise keeles küsida kaks küsimust: kust ma tulen ja kui vana ma olen. Kuna ma oma vanuse kohta talle andmeid ei avalda, sest mulle tundub see antud protseduuri juures on irrelevantne, siis ta ütleb ise kui vana ma olen. Pakub 45. Mulle sobib! Nii et kokkuvõttes lahkun rõõmsana, kuigi ma sinna tagasi minna ei kavatse.

Päris pediküür.
Vaatamata eelpediküüri ebaõnnestumisele jätkan ma siiski siinse iluteenuste maailma avastamist. Ja saabubki päev, mil võin öelda, et esimest korda minu elus lakib mu varbaid meesterahvas. Väga eksootiline kogemus! Ehk isegi pisut erootiline… 

Kutt on noor, kõhetu, ilusate proportsionaalsete näojoontega, suurte tumedate silmade ja pikkade tihedate ripsmetega. Veidi imelik on võõrale kutile oma lappes jalad nina alla pista. Igas teises olukorras varjaks ma sellise kuti eest oma lappes varbaid. 

Pikaajalise pediküüri kogemusega kliendina jälgin kuti toimetamist ja olen kõigega rahul. Protseduur lõpeb jalamassaažiga. Panen silmad kinni ja naudin. Iga kord kui ma silmad avan vaatab kutt mulle oma süsimustade silmadega puurivalt otsa ja naeratab. Panen oma silmad igaks juhuks ruttu kinni. Imelik hakkab. Vaevalt, et ma oma jubedate sõrgadega ja keskealise naisena talle kuidagi korda lähen. Ilmselt on ta harjunud oma naeratuse eest jootraha saama… Võibolla käsib tal seda teha valges maikas paksu kõhu ja puseriti hammastega onu, kes tundub omanik olevat ning kõike toimuvat silmanurgast jälgib. 
Igaljuhul juhuuu- mul on nüüd ilusad varbad! Vähemalt eemalt vaadates.

Tänaseks on mul ka geellakiga maniküür tehtud meeterahva poolt! Tulemusega võib rahule jääda. Värvidest saab siin küll valida vaid erkroosade ja erkpunaste vahel, aga lepin sellega. Neli aastat tagasi ei tehtud siin kuskil geeliga mitte midagi.

Teistsugune ajakulg.
Olen märganud, et siin on teenindajatel sageli kombeks ära kaduda. Teevad midagi, ja siis on kadunud. Seda võib teha poemüüja, massöör, kassiir, ettekandja või kesiganes. Sageli on neil lihtsalt vaja midagi vahepeal arutada või telefoniga rääkida. Aga vahel lihtsalt teevad nad midagi ettearvamatut.
Meenub kuidas ühes kohvikus tellisin capuccino, ulatasin raha ja pidin päris pikalt ootama, sest müüja kukkus koos rahasahtliga leti alla pikali. Mul oli veits imelik seal seista, mõtlesin, et ehk on vaja abi kutsuda- äkki sai peapõrutuse. Kui müüja lõpuks leti alt välja ilmus, tegi ta näo nagu midagi poleks juhtunud. Aga capuccinot ta ka tegema ei hakanud. Seda pidin talle meelde tuletama mitmeid kordi, enne kui tegema hakkas.

Ja muidugi tuleb tellimusi siin üldiselt kaua oodata. See ka arusaadav, sest pika aja peale võib ikka asi (või tellimus) meelest minna. Nii tellijal kui teenindajal.
​
Aga aeg on siin teise tähendusega. Ehk on see sellest, et siin pole kellelgi kiire- ei vahetu aastajad, ei pea kartma, et lumi sulab ära või päike homme enam ei paista. Siin on suht üks ja seesama: koguaeg soe ja valge on hommikul kuuest õhtul kuueni. Ja nii igapäev ja kõik aastad. Külm ei hakka ja kookosest ja banaanist elab ära kui raha enne palgapäeva otsa lõppeb. 
Aega aeglustab ka see, et siin käivad inimesed puhkamas ja puhkajatel on palju aega ja pole kuskile kiiret.

​Eesmärk olla eesärgita.
Mõtlen, et mulle see kõik ei mõju- mul ikka tunne justkui oleks kiire. Aga kuhu? Keegi ei oota mult saavutusi, mul ei ole kohustusi siin. Aga see tunne on sügavale sisse istutatud. Mõneti on see edasiviiv- aitab asju ära teha ja olla effektiivne. Mina aga sooviks seda tunnet võimalikult vähe tunda. Tahaksin olla ebaeffektiivsem. Aga kuidas vabaneda soovist, mitte midagi saavutada, ma veel ei tea. Seetõttu võib minu ebaeffektiivsuse püüdlus jääda kättesaamatuks seni kuni ma ei ole saavutanud võimet mitte tunda vajadust midagi saavutada. 
Eesmärk: saavutada mittesaavutadamine! Minule kui saavutushullule ju ideaalne eesmärk, mida saavutada! Geniaalne või siiski peast juba pisut soe!? Kes seda teab…

Hmongi naised ja õnn.
Hommikul, kui sotsiaalmeediat skrollisin jäi silma kauni noorepoolse psühholoogi postitus, kes ilmekalt rääkis, et kõigi hädade algus on keskendumine liialt sellele, mida me ei taha. Nii et kui me keskendume sellele, mida tahame, siis hakkame looma seda, mida me tahame ja õnn tuleb õuele.

Palmi all kohvi rüübates olin kaunitarist psühholoogiga peaaegu nõustumas, sest kuidas Sa ikka jõuad sinna, kuhu tahad, kui autojuhile koguaeg kirjeldad seda kuhu Sa ei taha sõita. Tõenäoliselt jõuadki sinna kuhu ei taha, seniks kuni pole soovi selgelt väljendanud. 

Samas aga meenuvad Liz Gilberti read raamatust “Abielutõotus”, kus ta külastas  Põhja- Vientnamis pesitsevat hmongi suguharu ja küsis vanamemmelt, et kas ta abielu oli õnnelik ja mees hea. Vanamemm vaatas Lizi segase ilmega ja ei saanud üldse aru, mida selline küsimus tähendab. Hmongidel abielu lihtsalt on. See sõlmitakse siis, kui tüdruk saab 13 aastaseseks, seejärel saab ta nii palju lapsi kui saab ja elab pead-jalad koos oma suguvôsa teiste liikmetega pisikeses ühetoalises hütis tehes igapäevatoimetusi nagu koristamine ja toiduvalmistamine.
Sama tark oleks ilmselt küsida kas kivid hunnikus on õnnelikud.

Hmongidel ei ole võimalust valida ja mis peamine- nad ei teagi, et on võimalik valida, tahta ja eeldada. Kuna nad midagi ei eelda, siis ei saa nad ka pettuda. 

Olen siiski tänulik, et elan ühiskonnas, kus ma saan valida, kuigi see teeb maailmatunnetuse pigem keeruliseks kui lihtsaks. Ilmselt seisneb rõõmus meel ja tasakaal, siiski mõistmises, mis on hetkel parim, taipamises, mis tundega tahaks elada ja lahtilaskmises. Lahtilaskmises nõudmistest ja tahtmistest.

Toolide sügavam tähendus.
Siin saaks igapäev harjutada lahtilaskmist, kui selleks oleks soovi. Lahtilaskmist harjumustest, reeglitest ja asjadest. Asjad on sageli seotud harjumuste ja väärtushinnangutega ja peegeldavad palju enamat, kui esmapilgul tundub.
 Ikka ei ole asju piisavalt või ei täida nad enam meie vajadusi ja tuleb uusi hankida. Siin on asjade hankimine minujaoks keeruline ja paneb mõtlema, kas ja miks ma midagi üldse tahan.
Esiteks ei tea ma kus asju müüakse, teiseks on nende hinnad sageli ebaloogilIsed või teadmata ja kolmandaks ei ole mul transpordivahendit, millega asju tuua.

​Meie korter asub kolmandal korrusel, on avar ja suurte akendega, mis avanevad otse ookeanile. Korter uus, ilus, puhas. Aga mul ei ole tooli. Tegelikulte ei ole mul isegi kahte tooli (kui mitte arvestada kuut söögilaua tooli, mida ka ei ole, aga mille saamisest ma olen loobunud). Vajan tooli magamistuppa peeglilaua juurde (millel ei ole peeglit, aga sellele ma hetkel ei keskendu) ja päevitustooli õue.

Algauses tundub mulle, et kuna ma olen siiski nii äge ja väärtuslik, siis piisab vaid sellest, kui ma oma soovi selgelt väljendan ja mu toolid saabuvad, sest minu kaaslased on vägagi tegusad meesterahvad, kes siinse “süsteemi” ja ka toolituruga kindlasti hästi kursis on. 

Päevad mõõduvad, kuid toole ei tule. Ilmselgelt teen sellest juttu igapäev.

Saabub päev, mil alumise korruse mehel hakkab minust kahju ja ta on nõus mulle oma tooli andma. Tal on kallis maitse ja tool on ilus. Aga kuidagi imelik on teise inimese tooli võtta. Ja minu toolita päevad jätkuvad. Kuni ma alumise korruse mehele teatan, et võtan ta toolipakkumise vastu. Ta vaatab mind hämmingus näoga, nagu ta poleks kunagi sellist pakkumist teinud ja  küsib, et milleks mul seda üldse vaja on. Ma pobisen midagi, sest küsimus on ootamatu ja mul vastust pole ning vinnan popi tooli kolmandale korrusele. 

Õhtul voodis on imelik selle võõra tooliga. Natuke piinlik on ka. Aga ma loodan, et minu korruse mehed saavad aru, et asi on väga tähtis ja et on vaja mulle tool hankida. 

Saabub päev, mil alumise korruse mehele tuleb külaline ja ma pean oma tooli tema külalisele andma, sest tal ka ei tooli. Annan. Mind isegi tabab mingi kergendus, kui vabanen võõrast asjast.
Jälle toolita. 

Elu uurimine jätkub. 
Saan aru, et magamistoa tooli saan vaid siis, kui lähen tänavale, leian poekese ja tassin tooli seljas koju. Arvestades, et siin lähedal sellist poekest pole ja õues on lõõskav kuumus,  tundub mulle see keeruline. Lisaks on asi põhimõttes, et kui mees lubab, siis mees teeb ja mina ei pea ise midagi tegema. Ja mulle on ju lubatud. 

Vahepeal olen edukalt whatsapis suhelnud lamamistooli müügionuga. Siin käib klientidega suhtlemine enamjaolt Whatsapis- emaile võidki ootama jääda.
Lamamistool on salongis olemas ja selle eest saab tasuda ülekandega. Müügionu on nõus täpsustavatele küsimustele pakendi suuruse ja transpordi osas vastama alles pärast raha laekumist. Kui rahad liigutatud, siis selgub, et nad transporti ei paku.
Mõnda aega olen teadlik, et mul on küll lamamistool, aga see asub minust 40 kilomeetri kaugusel. Võin tuk-tuki võtta ja seal lamamas käia, ära tuua seda ei saa, sest see ei mahu tukki.

Tänaseks on mul mõlemad toolid olemas- küllap viskas mu hala lõpuks kõigil üle. Ühtlasi tunnen kohustust toolidel nüüd palju istuda ja lebada, sest nende hankimiseks läks nii palju energiat lunimise, küsimise, lootmise, tahtmise, eeldamise ja ootamise peale.. 

Jep, kogeme maailma sageli läbi asjade ja raha, enamjaolt mitte seda teadvustades, mängides erinevaid võimumänge, saades kinnitust oma väärtusele või väärtusetusele, tundes ajutist eufooriat millestki uuest ja uskudes, et ägedamate asjade omamine teeb meist ägedamad inimesed ja mingi asja puudumine on meie õnnetuse põhjuseks.
Aga õnnelik olemiseks ei ole tegelikult vaja toole vaid midagi muud. 
Tuleb elu edasi uurida. 

Turiste oodates.
Euroopas oodatakse praegu jõuluvana ilmselt sama agaralt, kui siin turiste. Turistide saabumiseks valmistuvad ka meie naabrid. Ei tea kas lootuses, et meie hotell peagi avaneb ja meelitab kohale rohkelt välismaalasi, või sellepärast, et ka siin kalurikülas on mõistetud, et rasvane turist on kasulikum kui rasvane kala, on siin käivitunud juba mitu konkureerivat ettevõtmist.  Bisnessid on küll veidi erinevad, kuid üks ühine element on igaühel neist: rannatoolid.
Need enamasti  meisterdatakse ise puidust ja on väga rasked. Isegi kookoseärikad on endale kaks tooli hankinud. Varsti on pea igal külaelanikul tool, mida välja rentida. Toolid on erinevad. Kõige šeffimad on need, millel saab peatuge üles- alla liigutada. Kõige naljakamad on sellised puuvillasest riidest kokkupandavad lavatsid, mis meenutavad välihaigla kanderaame. Raskema inimese all tõenäoliselt selline puruneks ja lúhem või vähe vanem sinna peale ronida ei suudagi. Ainus hea asi nenede juures on see, et nad on kergesti teisaldatavad.
Mina oma plastmasstooliga olen siin täielik hälvik. Aga poest ostes on plastmass tool poole odavam kui puidust ja on kergesti lohistatav kuhu vaja. Sellest kuidas ma selle endale hankisin saate ka peagi lugeda.

Igal juhul on rõômustav siin sellist sebimist ja ootust näha ja ka seda kuidas pered üksteist nendes üritustes toetavad. Vanaemad- vanaisad, õed- vennad, lapsed- kõik on kaasatud. Kohvikutesse tassitakse kodudest toole, potte, panne.
Alkoholi müügi luba maksab 150 eurot kuus, mis on nende tillukeste kodukohvikute jaoks suur ja seda keegi endale ei hangi. Enamasti on kohvikutes siiski kärakas saadaval ja selle varjamiseks kasutatakse erinevaid nippe. Lihtsam ja ka riigile kasulikum oleks kui litsensi tasu oleks kohalikule ettevõtjale taskukohane: võimaldaks riigil makse koguda ja kohvikul trikkidetta turistidele märjukest müüa. 

Häbi.
Kui turistidest ja alkoholist rääkida, siis ei saa ma üle ja ümber venekeelsetest turistidest. Neid on siin palju. Venemaa on üks seitsmest riigist, mille kodanikud saavad tasuta riiki.
Kohalike lahkus venelaste vastu põhineb ennekõike kasusaamisel, kui millelgi muul. Vene turist raiskab, ei säästa ja turgutab kohalikku turismi. Nii on siin igal pool venekeelsed sildid, menüüd ja viidad. Môned kohalikud oskavad päris heal tasemel vene keelt. 
Kuigi ma ei soovi kogu rahvusele laiendada teatud omadusi, siis pean siiski tõdema, et enamasti on lärmav, purjus ja üleolevalt käituv olend siin venekeelt kõnelev. Ja kuna mina ja see lärmav olend oleme mõlemad kohaliku jaoks turistid, siis on mul häbi. Ühtlasi mõistan, miks osa kohalikke ei salli turiste (sh. ka mind). 

Välismaalaste mittesallimise taga on küllap ka ajaloolised põhjused. Sri Lanka, endise nimega Ceylon, on olnud pikalt Hollandi ja Briti koloonia. Vabadus saabus neile 4. veebruaril 1948, mil Britid tunnustasid Ceyloni iseseisvust. Vabariigi staatuse ja nime Sri Lanka, said nad aga alles 22. Mai 1972. 
Seega pikalt on pidanud nad valgeid teenima, on uhked oma iseseisvuse üle ja võibolla ka pelgavad seda jällegi kaotada…

Armsad lapsed ja puuduvad lapsevankrid.
Lapsed on armsad nagu lapsed ikka. Suurte mustade silmade ja paksude tumedate juustega. Üldiselt oskavad nad öelda “Hi” ja sellega piirdub ka 10 aastase inglise keele oskus. Tahaks nendega rohkem suhelda, aga seda saab teha ainult naeratuste ja käemärkidega. Ja mõnel pisikesel poisil on ainukeseks käeliseks suhtlusmärgiks keskmise sôrme näitamine. Ma ei ole mitte kunagi mujal sellist asja kohanud, kuid siin olen korduvalt. Last ei saa selles süüdistada, küll aga paneb see mõtlema miks nende kodudes nii kehvasti môeldakse valgetest ja eriti valgetest naistest.

Mina ei ole siin mittekunagi nelja aasta ja paljude külastuste käigus näinud ühtegi lapsevankrit. Jah turistidel on siin teinekord kokkupandavad kergkärud, aga sellist korralikku “emmaljungat” küll ei ole siin liikluses näinud. Võibolla on põhjuseks kõnniteede puudumine ja ka liigne kuumus, mis teevad kärutamise ohtlikuks. 
 Üldse näeb alla aastaseid lapsi siin vähe. Ja kui näeb, siis on nad kaksiratsi naisterahva puusal või siis turjale seotud. Turistid oma beebidega vist eriti hotellidest välja ei liikle ja seetõttu neid ka ei näe. 
Euroopa emme soovib ikka oma beebi turvatooli panna, aga siin sageli ei ole autodel turvavöösid või kui on siis neid ei kasutata. Beebid sôidavad siin armsasti oma emmede süles esiistmel.  Väga veider on ka see, kui terve pere istub mopeedil, emal- isal ilusti kiivrid peas, aga lapsed istuvad ilma kiivriteta nende vahel. Loogika vist selles, et nad ei paista sealt vahelt välja ja siis ei saa ka trahvuda.

Läbipaistvad kleidid ja püha hamba reliikvia.
Siin on temperatuur pidevalt 27- 33C ja õhku niiskus 80- 90%. Kui sellega harjunud ei ole, siis tundub nagu oleksid aurusaunas, ihu on koguaeg ligane ja riideid selga ei taha. Samas ei saa ka alasti olla. Siin peaks rõivas olema ôhuke, hingav kuid mitteläbipaistev. Igasugune sünteetika on välistatud.
Läbipaistusega on nii, et need kangad, mis Euroopa hämaras valguses läbipaistmatud näivad, paistavad siin sageli läbi, sest valgus on siin eredam.
Mind näiteks ei lastud Sri Dalada Maligawa pühasse templisse Kandys, kuigi kandsin nagu ette nähtud pikka kleiti ja õlgu katvat pluusi. Komblusvalvur täheldas, et mu kleit paistab läbi. Pidin enda puusad täiendavalt katma linikuga, et pühasse templisse pääseda. Ja mina olin seda kleiti kandnud juba astaid teadmata, et see nii südsusetu on…
Tegemist oli ühe Sri Lanka tähtsama templiga, kus arvatakse olevat olnud Buddha hammas: the Temple of the Sacred Tooth Relic. Soovitan külastad, kuigi tuleb arvestada tohutute rahvahulkadega ja sellega, et seda hammast seal tegelikult ei ole ja keegi isegi ei tea kus see on. Kui keegi ei tea kus see on siis, siis ei saa keegi seda ära varastada. 
Loogiline ju!

Kui turistid käivad siin napilt riides, siis kohalikku ei näe pea kunagi paljaste õlgade või miniseelikuga. Nende kultuuriline taust nôuab naistelt riietust, kus õlad ja põlved kaetud. Sageli on naistel ka vihmavari, mis kaitseks päikesevarjuna pea kohal.
Tahaksin nende riietuskultuurist kinni pidada, kuid ei suuda. Liiga palav on.
Alles nüüd olles siin juba üle kuu aja, hakkan ka mina vaatama, mis moodi ma riides käin ja kas see ka normaalne välja näeb.
Siit midagi normaalselt osta on keeruline. Müüakse vaid elevantidega sitsikleite, enamasti need mulle selga ei lähe, sest õmbleja ei ole suutnud ette näha, et naised üldse nii pikaks võivad kasvada nagu mina. Kuigi 175 cm ei ole Euroopas midagi erilist….
Lisaks on õmbluskvaliteet väga kehv. Lagunevad tavaliselt peale paari kandmist laiali. 

​

Lendavad tarakanid.
Mind ründas eile lendav tarakan. Need on sellised umbes viie sentimeetri pikkused vuntside ja tiibadega elukad. Tulevad õhtul valguse peale aknast sisse, kui õues pime. Tegelikult ma ei tea, mis sitikad nad on, aga nad näevad välja nagu hiid tarakanid. 
Mina tegin sellist sea kisa, mida ainult mina osakan teha. Põhiliselt teavad kuidas mu seakisa kõlab, mu lapsed. Kardan, et ükskord, kui mind päriselt suur ohtlik loom ründab, nad mulle appi ei tule, sest nad arvavad, et see tavaline, et ma kisan ja ei tee välja.
Ma ise ei saa sinna midagi parata, et ma kisan. See tuleb kuskilt sügavalt roomaja ürgsest ajust. Küllap siis mõni mu ürgaegne esivanem tõrjus sellise kriiskamisega ohtlikke metsloomi eemale. Ja nüüd tõrjun mina samamoodi sitikaid lootes, et nad saavad ehmatusest südamerabanduse ja surnult maha kukuvad.
Ma ei saa seda muuta ja loodan, et ehk inimesed suudavad seda huumoriga võtta, või siis vähemalt sellega leppida. Kõik ei suuda.
Kui loomadest rääkida, siis rannikul ei ole palju loomi. Siin on põhilisteks loomadeks liivakoerad, kõhnad kassid ja varaanid. Ja muidugi nähtamatud sääsed. 
Sääsed tulevad igapäev kell kuus- päikeseloojangul. Nad on imetillukesed, nii et neid praktiliselt näha ei ole. Minul tekitavad nende hammustused kuplasid, mis kohutavalt sügelevad ja püsivad vähemalt nädala. 
Varaanid võivad siin olla krokodilli suurused. Sellised suured varaanid elavad aga pigem magevees. Siin rannikul on varaanid väiksema kassi suurused. Nad ei ole ohtlikud, aga nad võivad levitada patsille ja seega tasub neist eemale hoida. 
Madusid eriti ei ole- ka nemad eelistavad vähem soolast keskkonda. Ainult paaril korral on madu palmi otsast terassile kukkunud. 
Ahve siin ei ole üldse- nemad on sisemaal, džunglis. Seal varastavad nad õue jäetud plätusid ja teinekord ka käekotte. Ei tea mida nad nende asjadega küll seal džunglis teevad, aga mida mina ka ahvide maailmast tean!

Katuseta vets.
Kuna siin on koguaeg väga soe, siis on kombeks ehitada selliseid vetse ja dušširuume, kus ei ole katust. Sinna istutatakse taimi ja luuakse kaunis troopiline keskkond, nii et potil istudel tunned ennast nagu džunglis. 
Ilmselt ei ole selliste vetsude ehitajad olnud teadlikud, et osa loomi oskavad ronida ja lennata, või on nad siis soovinudki loomi oma vetsudesse meelitada, et neil dušši all lõbusam oleks.
Mäletan kuidas ma ükskord ööbisin sellises kohas, kus vetsul katus puudus. Öösel kuulsin magamistoa katusel kõva kõminat- nagu karu oleks seal kõndinud. Hommikul ei julgenud ma vetsu minna- kartsin, et seal on suur krokodill või boamadu. Hommikul perenaine selgitas, et ei ole vaja krokodille karta, neil käivad katusel paabulinnud. Ilus ju!
Aga teinekord ei päästa ka katus- meil oli kinnises dušširuumis varaan. Oli parajalt seal laamendanud ja siis ennast kraanikausi toru külge rulli keeranud. Ta tuli ilmselt läbi ventilatsiooni.

Liivakoerad ja röökivad kassid.
Kõige kurvem lugu on siin koertega. Nad elavad vabalt nagu lehmadki. Nende ellu üldiselt ei sekkuta ja ka nemad ise kedagi ei puudu ja on sõbralikud. Aga nad näevad räsitud välja. Nad on sellised liivakarva, keskmist kasvu ja kõhnad. 
Rannas elavad koerad kraabivad endale liiva sisse pesa ja kerivad ennast sinna kägarasse. Toituvad rannale uhutud kalast, krabidest ja tšillisest riisit, mis inimesed neile jätavad. Koertele almuse andmine on siin traditsioon ja seda nimetatkse "balu-kaputu dana“.
Restoranides elavad koerad tunduvad paremal järjel olevat- nad saavad köögist ja härdameelsetelt turistidelt toidujäänuseid. 
Õhtuti tulevad koerad autoteedele lebama. Autojuhid püüavad neist mõõda vingerdada, aga ilmselgelt saab neid ka teedel hukka. 
Ja siis on veel omanikega koerad. Olen näinud igasuguseid koeri, kuid enamasti on nad suuremat sorti tõukoerad. 
Siin ei tehta loomadele eutanaasiat ja hulkuvate loomadega ei võeta midagi ette, et nende populatsiooni piirata, sest see läheks vastuollu siinse uskumusega Dharmasse, mis tuleneb budismist ja hinduismist. Usutakse reinkarnatsiooni ja seda, et kui oled mingi kohaga selles elus tugevalt seotud, siis järgmises elus kehastud selle koha valvurina ehk koerana. Seetõttu näeb siin väga haigeid ja vanu koeri, nii omanikega kui hulkuvaid.  
​Püüan mõista siinset kultuuri, kuid haigete ja aheldatud koertega ei suuda ma kuidagi harjuda.
Kassid on enamjaolt valged ja kõhnad. Päeval neid näha ei ole, aga öösel teevad nad jubedat kisa. Nende röökimine meenutab midagi konnade krooksumise ja tite nutu vahepealset. Ilma kõrvatroppideta oleks magamine võimatu.

Veidrikud, kalurid, turistid ja minikured.
Meie küla on lihtne kaluriküla. Tänavad on kitsad ja katteta. Kui sajab siis on tänavad mudased. Mina alguses ei saanud üldse aru kus siin tee on. Selline tunne, et majad on täiesti kaootiliselt püstitatud, nagu keegi heaks on arvanud. 
Siin on erinevaid majakesi. Uhkematel on aknad ja usked ka ees. Mereäärsetel majakestel mere pool aknaid pole, sest kes seda merd ikka siin vaadata tahab: aknast tuleb sisse soolast niiskust, sodi ja päikest. Nii et parem, kui aknaid üldse ei ole. 
Soolane niiskus on ranniku ääres päris suur probleem. Seda nimetatakse meresoola aerosooliks.
Ookean ei maga kunagi- pidevalt rulluvad lained randa ja tekitavad peent soolast udu, mis tuulega edasi kandub. See teeb naha soolaseks ja juuksed lokki, nii et mõne aja möödudes näeb Siin iga Skandinaavia kaunitar välja nagu lokkidega soolaheeringas.
Kõige soolasem udu on otse rannikul põhjustades korrosiooni ehk roostet. Kui tahad, et asjad kokku ei kukuks, siis tuleb siin kas metalli üldse vältida või siis kasutada eriti kõrge kategooria roostevaba materjali-  sellist, mida meresõidukites kasutatakse.
Kuna meie korter asub kolmandal korrusel, siis meieni jõuab pisut vähem soola. Aga päris pääsu sellest pole ka meil. Nii roostetavad lõpuks ikkagi ka roostevabad noad, kahvlid, ukselingid ja kõikvõimalikud muud metallosad. Kui paar aastat ei kasuta ja ei hoolda tavalist odavat roostevaba ukselinki, siis muutub see liikumatuks roheliseks kobrutavaks jurakaks. Seetõttu on siin sageli metalli asemel mõistlik plastikut kasutada.
​
Ookean on häälekas: mühiseb koguaeg. Kes on pikemat aega ookeani ääres viibinud teab, et päris vaikne pole siin kunagi. Pidev mühin ja  mustjad tsunaamist räsitud varemed meenutava siin looduse stiihiat. Tuleb meelde naabrinaise lugu, kuidas nad kodust tsunaami eest põgenesid ja jäid ilma kogu oma varanatukesest, seal hulgas hävisid kõik ta noorusaja fotod. 
Tsunaamist siin enam ei räägita, küll aga kimbutab külarahvast vihmavesi. Ja seda siin ikka jätkub. See koguneb aedadesse ja teele. Liivakottidega püütakse seda takistada aga suurema sajuga ei ole sellest abi. 
Minul oli Eestis sarnane olukord-  sadevesi tõusis poolde aeda. Igakord, kui vihma hakkas sadama  hakkas mul süda kloppima. Eestis sai asi lahendatud, kuid siin asjad niisama ei lahene. Appi tullakse vaid siis, kui elud ohus. 
Kuigi vihmavesi on soe ja üleüldse on siin koguaeg soe, siis tunnen kaasa naabritele, kes liivakottidega vett tõrjuma peavad. Aga võibolla häirib see ainult mind, sest naabrid istuvad toolidega keset lompi, mängivad trummi ja vaatlevad pikkade jalgadega lombis ringi sebivaid valgeid linde. Need on vist minikured. 

Üldiselt ookeani ääres kohalik ei ela. Siin elavad vaid veidrikud, kalurid ja turistid.

Kõige mitteseksikam auto.
Eile tegime väljasõidu autoga. See on siin midagi erilist, sest tavaliselt on meil liiklusvahenditeks tuk-tuk ja roller. Auto oli sihuke veidi lômmis kandiline ja proportsionaalselt liiga väikeste ratastega.  
Eestis selliseid autosid ei ole, sest kui oleks, siis keegi neid ei ostaks. Kõige seksikama auto valimistel jääks ka kindlalt viimasele kohale. Kui üle 4 inimese sinna sisse toppida, siis vajub tagumine ots maadligi ja aeg- ajalt on kuulda metalli kriginat.  Õnneks oli meid kolm ja tagaots jäi autole ilusti külge.
Sõita oli sellega igal juhul palju mõnusam, kui tuk-tukiga. Kusjuures autol eksiteerisid täiesti normaalsed turvavööd. Mäletan, kuidas ükskord vaidlesime autojuhiga, kes väitis, et tagaistmel on turvavööd, kuigi neid kuskilt otsast ei paistnud. Jep, turvavööd tõesti olid, aga nendeni jõudmiseks oli vaja auto peatada, tagumine iste välja tõsta, siis vööd ôigesse kohta tõmmata ja siis viuhti edasi.

Lehmad on siin tublid.
Rannikut mööda kulgev Galle Road on täis tukke, mopeede ja mootorattaid, lisaks mõned suuremad ja väiksemad veoautod, sõiduautod, jalgrattad ning rämedad bussid. Siin kedagi eriti ei huvita, mis jooni on sõiduteele veetuded: sõidusuundi eraldavad märgised või ülekäigurajad pole olulised. Kui jalakäijana siin zebra juures oodata, et üle tee saada, siis saad teisele pool alles öösel, kui liiklust vähem. 
Liikluses on peamine reegel, et suurematel sõidukitel on eesõigus ja väiksemad peavad ennast eest ära koristama, isegi kui tulija liigub vastassuunavööndis. Eriti jubedad on bussid. Nad sõidavad tavaliselt sajaga keset teed ja annvad kõigile tulede ja signaaliga märku, et kaduge eest. Bussid meenutavad oma läikivate detailide ja kummaliste kleebistega lõbustuspargi atraktsoone. Kindlasti on inimestel, kes seal sees sõitnud, palju huvitavaid kogemusi, millest nad saaksid rääkida, aga mina püüan ennast neist võimalikult kaugel hoida, sest ma mul läheks seal lihtsalt süda  pahaks. 
Aga lehmad on siin tublid: hoiavad tee serva.
Lehmi siin ei tohi puutuda ega kiusata. Neid lehmi, kes on tee ääres ei tohi ilmselgelt ka lüpsta. Vaatamata sellele on poes müügil piim ja igasugu piimatooteid.  Küllap siis on siin mingid salajased lehmad, keda võib lüpsta või ei pea siis need lehmad lüpsmist kiusamiseks.

Little Ali Baba ja Pohmaka hotell.
Esimese peatuse teeme Unawatunas- populaarses turistide sihtkohas. Seal on lai liivariba ja ujumiseks turvaline tuulevaikne ookean. Liivariba on täis pikitud päevitustoole ja päikesevarje.  Neil lebavad erinevad inimkehad, kes pruun, kes punane, mõni paks ja mõni peenike, mõni kaine ja mõni purjus. Eemalt vaadates moodustab see ühe suure morskade mere. 
Liivariba taga on tänavake, mille ääres hotellid, baarid, kohvikud, restoranid, suveniiriputkad ja peenemad poed. Unawatunas võib leida päris lahedaid kohti, kus hängida ja ka endale mõni kobedam ranna outfit hankida. Siia on viimastel aastatel palju uusi poekesi ja kohvikuid lisandunud.
 “Little Ali Baba” on eriti vinge antiigi- vanakraami pood. See on nagu pikk koobas, mis on maast laeni täis erinevaid kujukesi, maske, ornamente, vidinaid ja tavaari. Seal kindlasti öösel kummitab. Tahaksin seal sobrada ja uurida, aga meesterahvad ostavad endale jäätised, ei lase ennast minu poevaimustusest häirida ja suunduvad auto poole, et edasi sõita. Seega jääb minu tavaar ostmata. 

Tee ääres on uhked hotellid ja kulunud moega hostelid, kus sildid “rooms AC/noAC”.  Ilmselt tähendab see seda, et ei tea, kas jahutus on või ei ole, sest need kohad näevad sellised ligadi- logadi välja ja seal ei saa milleski kindel olla.
 Minul on komme lugeda hotellide silte ja analüüsida, et miks just selline nimi on objektile omistatud. 
Palju lahedaid nimesid siin: Tulum Beach, Angel beach, Lucky Monkey Inn, Surfing Wombats Hostel, aga ka eestipäraseid nimesid, nagu Koha Surf Resto, Kai Beach Club, Era Beach Hotel. Eestlastega on eelpoolnimetatutest seotud vaid, Surfing Wombats, mis pakub pizzat ja majutust ja mille taga ka Eestist pärit surfitüdruk.
Eraldi grupi moodustavad nimed, mis viitavad aeglasele ja muretule kulgemisele, nagu Slow Mode, Lazy Beach või At Ease hotel. Ja siis on veel sellised eksitavad sildid, kus kirjal Sea Front või Beach Front hoonetel, mis ei asu üldse mere ääres.
 No ja siis on veel ka Hangover Hotel (Pohmaka hotell).

Surf, vein ja chill.
Weligama on surfarite paradiis- rannariba on täis ootel surfilaudu, kohvikukesi, baare ja noori nomaade. Mõnusalt päevitunud, easy-going rahvas. Kadedaks teeb, kui muretu tundub nende elu. Vanus ei ole siin teema, siin on ka hipi stiilis vanemaid surfareid. Mina küll ei surfata ei tahaks aga ma tahaks olla selline muretu ja chill. Ilma igasuguste ainete ja alkoholita. Lihtsalt olla ja tunda elust rõõmu. Ei tea millal see state-of-mind küll mul kohale jõuab…või millal see viimati mind külastas…

Mirisasse jõudes teeme peatuse, et osta külakostiks kaasa pudel veini. Alkoholipood koosneb ühest riiulitega sisustatud ruumist, kus sees konutavad neli kohalikku meesterahvast. Uksed onlukus. Bisness käib kahe väikese luugi kaudu. Ja otse loomulikult ei ole seal kaubal ühtegi hinda. Seal ei ole üldse ühtegi silti, peale selle sildi, kus kirjas “sisenemine võõrastele keelatud”.
 Ütlen onule, et soovin valget veini, mille peale onu hakkab veiniriiulitelt mulle pisteliselt pudeleid tooma. Millegipärast on kõik Tšiili veinid. Ma protesteerin ja palun Tšiili välja jätta. Tuleb välja, et saadaval on veine igast ilmakaarest ja igasugustest viinamarja sortidest. 
Ostan pudeli Austraalia Savignon Blanc’i. Hinna mõtleb onu välja lakke vaadates ja trükib kalkulaatori ekraanile: 3900 raha. See on umbes 12 euri. 
Veine ei ole siin tegelikult eriti mõistlik tarbida, sest veini eest, mis Eestis maksab 6 euri tuleb siin välja käia 12. Lisaks muutub valge vein klaasis ülikiiresti soojaks ja siis on hea sinna lisada jääd, mis muudab veini hapukaks vesiseks lürriks. Punase veini eksiteerimine ei tule siin isegi meelde. 
Mõistlik oleks eelistada õlut (siin on kohalik õlu “Lion”) või siis kokteile, mida nad päris edukalt oskavad teha. Muidugi topivad nad alati igalepoole ohtralt jääd. Jäätükk klaasis võib olla isegi nii suur, et moodustab kogu klaasi sisust mingi 60%.  Aga maitse on hea, sest neil on ohtralt kasutada kohalikke puuvilju, värskeid mahlu ja maitseaineid.

Rasta.
Liigume mõned kilomeetrid edasi mööda mereäärset teed ja jõuamehotelli “Ferola” Polhenas. See on 50 toaga hotell, mis alles sel hooajal täies mahus tööd on alustanud ja mille omanikud on eestlased.
Perenaine võtab meid vastu oma kabinetis, kus ta parasjagu jõulukaunistusi valmistab. Fuajeed ehib jõulukuusk. Saan oma selleaastase jõulupildi siin tehtud. Vaatamata jõulukuusele ei teki minus mingit jõulutunnet või lumeigatsust. Siin lihtsalt unustad selle ära. Ei isuta seaprae ega hapukapsa järele, ei unista päkapikkudest, ega jõuluvanast. 

Hotell on imeline. Perenaine on tore, soe, armas ja kõike seda ülivõrdes. Kuskilt otsast ei paista välja muret või ärevust alustava hotelli toimimise pärast, kuigi ilmselgelt on kõike seda siin äri tegemisel ja nii suure hotelli rajamisel olnud palju. 
Omanike villa on mõnekümne meetri kaugusel. Nad on Sri Lankal elanud  viisteist aastat ja tegelenud majutusega. 
Meil õnnestub  juhuslikult osa saada spontaansest peost omanike väliköögis. Rahvast on nii kohalikku, kui rahvusvahelist, vanuses 2 kuust kuni pensionärideni. Jooke serveerib kolmekümnendates kutt, kes on superjahtidel aastaid töötades drilli saanud ja nüüd hotellis teenindajaid koolitab. Kutt on seksikas, joogid on head ja grillil valminud kala, kana ning peremehe sealiha guljašš oivalised. 
Ei tähistata midagi, lihtsalt laupäev on.
Lahkus loob lahkust- see teadmine saab kindlalt kinnitust.
Kindel on ka see, et siin näen mina maailma kõige pikemate juustega meest. Tal on rastasse punutud patsid, mis ulatuvad maani. Ta ei ole juukseid lõiganud 15 aastat. Rasta räägib ka oma murest, et tal oli mingi hea juukseõli, mis juuksed kasvama pani, aga ta ei mäleta enam, mis selle nimi oli.
Niisiis ei saa mina teada, mis imeôliga oli tegu, ei saa seda endale hankida ja pean ootama oma juustekasvu loomulikku kulgu.

Tagasiteel täheldab juht, et autol on istemesoojendus. Ei tea milleks seda vaja on? Siin on aastaringselt temperatuur vahemikus 25- 33C. Aga ükskord olla olnud 21C pikemat aega ja siis surid osad lehmad külma kätte ära. Nii räägitakse.

Neverending story.
Rannaseva oli edukas- kõik sai puhtaks. Mida kõike ookean siia toob: plastmassist nuku tool, väike võrkpall, välgumihkel, hambahari, pudelid- nii täis kui tühjad, nii klaasist kui plastikust, plätu, ujumislest. Kusjuures alati on rannas vaid üks jalanõu, ilma paariliseta. Kujutan ette kuidas ühe jalaga inimene snorgeldades lesta kaotas. Või siis oli ikkagi kahe jalaga- üks lest tuli poolel teel jalast ja edasi pidi snorgeldaja ühe lestaga vingerdama nagu angerjas.
Midagi kasulikku või väärtuslikku ei ole kahjuks leidnud rannast, ei ole pudelikirja ega rahapada.
Lained toovad prahi just meie värava ette. Naabrite rand jummala prahivaba ja mitte seetõttu, et tegemist oleks mingi nõiduse või needusega, või väga kordaarmastavate naabritega, vaid seetõttu, et neil pisut kõrgem liivariba.  
Ja täna hommikul oli praht tagasi. Neverending story…

Kalad ja elukallidus.
Sööme peamiselt kohalikust toorainest tehtud toitu, nagu juurikad, puuviljad, mereannid, läätsed, munad. Püüame vältida nisujahu, valget suhkrut  ja valmistoite. Olen otsustanud, et teen nii tervislikku toitu, kui vähegi võimalik. Ma sööks hea meelega siin koguaeg kala ja mereande.
Elame kalurikülas, kus asub ka selle piirkonna populaarseim kalaturg. Samas on kala ostmine siin riskantne, sest nad ennekõike proovivad valgele müüa pahaksläinud kala. Arvavad, et valge on piisavalt juhm ja pime, et ei saa aru, missugune kala kõlbab süüa ja missugune mitte. Kala hind on valgele alati suurem kui kohalikule. 
Siin on üldse nii, et väga keeruline on ostlemisel aru saada, mis asjad maksavad, sest hindu pole kirjas. Nad igale kliendile kehtestavad oma hinna vastavalt päritolumaale ja arvatavale jõukusastmele.
Sri Lanka on elukalliduselt top 1 riik Aasias. Piima liiter maksab 500 ruupit ehk 1.5 eur, nisujahu kilo umbes sama, külmutatud soola peekoni viilud kg 21 eur. Ja palk on kohalikel umbes 100- 250 eur kuus.
Suht keskpärases ranna restos läheb kahepeale umbes 40 eur, mis sisaldab 2 toitu, 2 koksi, 1 klaasi veini ja 1 magustoitu.
Võimalik on muidugi süüa ka kohalikku tänavataoitu, kuid nende maitsed on ülimega chillised, mis tähendab valgele kõrvetavat kõri ja lahtist kõhtu.
Endiselt usun, et kohalikel on mingid enda salapoed, kus hinnad soodsad ja kus nad ise käivad. Sellised kohad, mida nad turistidele ei näita.

Asian- Nordic hapukurk ja läätseleib.
Mul on siin ülilihtne harjuda uute maitsetaga ja igatsust koduste kotlettide järele ei ole. Vaimustun erinevatest läätse- ja oatoitudest ja teen kooki kookosjahust. Meesterahvad siin minu vaimustusega ei ühine- nemad ampsaks siin ikka miskit liha, heeringat ja marineeritud kurki. Minu valmistatud läätse leib ja oapada tekitavad nurinat. Püüan mitte välja teha.
Mina tunnen puudust ainult fermenteeritud toidust. Et seda igatsust leevendada tegin esimest korda elus ise köögiviljadest kimchit. Suht lihtne teha ja imemaitsev! 
Panen siia lingi retseptile, et kes soovib see proovib.
Kimchi retsept.

Kimchi meeldis isegi peaaegu kõigile meestele ja kuna osutus nii edukaks, siis ootavad nüüd härrad minult 10 purki soolakurke. Et minust selline fermenteerija siin saab, poleks küll osanud arvata. Peaks ehk bisnessi püsti panema: ”Asian- Nordic Hapukurk”.

Siin tehakse kõik saiad ainult nisujahust. On olemas ka mingisugune rukki leib, aga see on tegelikult nisujahu leib, mis on kuidagi pruuniks või mustaks värvitud. Kuigi aju on kõikvõimas, siis ei muuda must värv saia maitset siiski leiva omaks.
Katsetasin läätse leiva küpsetamist. Tulemus maitsev, lihtne ja ülitervislik küpseti, mida saab võileiva materjalina tarbida. Valmib kiiresti. Värvilt meenutab küll pigem saia ja konsistentsilt keeksi, kuid maitseb ülihea. 
Retseptis on ka spinat ja värske roheline kraam, kuid minul neid ei olnud aga tuli ikkagi väga hea. Hästi sobiksid leiba ka seemned ja pähklid.
Läätseleiva retsept.

Proua Orava jutud.
Troopilised puuviljad on siin imelised. Kui oled siinset mangot ja ananassi saanud, siis Selveri omasid enam naljalt ei taha. Lisaks kasulikele vitamiinidele, kiudainetele ja antioksüdantidele sisaldavad magusad, küpsed puuviljad ilmselgelt palju suhkrut fruktoosi kujul. No ja mida magusam, seda rohkem on suhkrut.
Mina läbisin aga just enne Sri Lankale tulemist proua Orava toitumisnõustamisseansi. Tema arust võib süüa ainult marju ja puuviladega tuleb väga tagasihoidlik olla, kui tahad tervislikult toituda.  No lisaks muidugi tuleks loobuda igasugu heast ja paremast, millel ma siinkohal pikemalt. Lihtsalt kokkuvõtvalt: tuleks toituda nagu jänes. 
Kuna marju ma siin näinud pole, siis hakkasin uurima, et mis puuvilju siin veel on, mis on väiksema suhkru sisaldusega, mis võiksid pr. Orava nõudmistele vastata. Leidsin, et siin on ikka mega palju puuvilju ja väga erinevate maitsetega: mõrud, hapud, mage- hapud, pisut magusad, väga magusad…
Guava on huvitav õuna või pirni laadne puuvili, mis valminuna on segu tsitruse ja õuna maitsest. Passion fruit on üks mu lemmikuid. Olenenvalt soldist võib passion fruit olla kas hapu või magus, kui küps tikker. Rambutan või lychee on väike, kuid ülikasulik vitamiiniamps. Ja mul on kindlasti veel palju avastada siinses puuviljade maailmas…
Vaatamata puuviljarohkusele on meil siina aga üks meesterahvas eriti magusa lembeline ja temale puuviljadest ei piisa. Temale on külmikus salasahtel, kus ta hoiab “Kalevi” komme. Neid ei tohi keegi näppida ja kui salaja midagi sealt võtta, siis ta saab kohe aru ja häda siis sellele, kes vahele jääb. Proua Oravale muidugi selline salhtel ei meeldiks ja ta käsiks selle kohe hävitada.
No mina nii ekstreemne ei ole, aga proovin ikkagi toota midagi magusat, mis oleks kohalikust toorainest, ei sisaldaks nisujahu ja rasva ja maitseks hästi. 

Tervislik kook.
Tegin kookose šhokolaadi koogi, mis tuli minuarust imeline välja. Retseptis ma panin taignasse suhkrut isegi alla 70 grammi (see on miinimum kogus seal), steviat kahjuks mul ei olnud. Kakaopulbrit panin pisut rohkem, kuna soovisin sellega kookosjahu maitset natuke tappa. Kuna siin ei ole normaalset tumedat suhkruta šhokolaadi, siis tegin kreemi ise kakaopulbrist, jogurtist ja veidikeset võist. Koogi lõikasin soojalt pooleks ja panin kreemi ka sinna vahele.
Tuli imeline (minu arust).
Šokolaadi-  kookose koogi retsept.

Seva International.
Täna on rand inimtühi! Mis võiks veel parem olla… Teen oma hommikuse kohvitamise- jalutamise tiiru ja lisasen sinna supluse. Seda ei saa ujumiseks nimetada, see on lihtsalt vees kükitamine. Siin on lained nii suured, et viivad aluspüksid minema. Ja püksata ei taha ma siin kalurikülas ringi liikuda. Küll aga saab siin otsida mõne lainevabama sopikese ja seal siis kükitada. Ülimõnus!
Pilvedega on pahasti- neid ei ole. Lükkan õhtusse oma tänase seva. Seva on Sanskriti keeles isetu tegevus, mis on sagedasti kasutusel jooga praktikates, et tuua vaimne kogemine otseselt füüsilisse maailma. Tänaseks sevaks on ranna prügist puhastamine.

Sevaga meenub mulle kuidas kunagi käisin Prantsusmaal Valge Tantra festivalil, kus registreerimisel küsiti igalt saabujalt, missugust vabatahtlikku tööd ta soovib teha ja siis kirjutati see “seva” tegevus festivalipassile. Sevasid sai ise valida, et mis rohkem meeldib: vetsude puhastamine, dušširuumide puhastamine, köögi öine vahetus, nõude pesemine ja veel igasugu sevasid, mis mulle tundusid pigem piinamisena.
Mina olin suht väsinud juba sinna saabudes. Olin oma suure punase kohvriga, kuhu väiksem hiinlane sisse mahuks, jooksnud mõõda Prantsuse rongijaamade perroone edasi- tagasi ja üles-  alla, sest parasjagu olid Lyoni piirkonnas metsatulekahjud ja rongid ei teadnud kuhu ja millal nad sõidavad. Ja inimesed rongides vahtisid mind, kui siga sidrunit, kui ma oma hiiglasliku punase kohvriga inglise keeles midagi teada saada üritasin. Ja nii siis ma istusingi mõned tunnid seisvas rongis teadmatuses, mis ja kas üldse midagi edasi saab ja lootsin endamisi, et rong sôitma hakates, mind õigesse suunda viib. Lõpuks kui jõudsin külakesse, kus Tantra Chateau pidi asuma, tuli otsida takso ja sõita kuskile sügavasse metsa, kus puude vahelt paistsid valgete turbanitega üleni valgesse riietatud inimkogud.
Tantra registratuuris teatasin, et mina ei soovi  mingit vabatahtlikku tööd teha. Turban tõstis pilgu ja küsis, et kas ma olen rase või haige. Ma vastasin eitavalt ja mulle väljastati silt kirjaga “international”. Natuke piinlik oli. Oleks ju võinud ikkagi valida midagi….

Bisness plänn with benefits.
Siin on mul anyway koguaeg otsa ette kirjutatud “international”. Valge pika naisena eristun kohalikest tumedatest, peaaegu mustja nahaga, vormikatest elanikest. Kusjuures kuskil kuni 30 aastaseks saamiseni näevad mehed siin kenad välja- sportlikud, sihvakad, surfikalt riides, tumedad juuksepahmakad ja süsimustad silmad. Aga vananedes hakkavad neil kõhud kasvama. Mitte sellised lamedad pekivoldid vaid sellised punnis kõhud, nagu rasedad oleks. Olenevalt vanusest on mehed siin kas 4, 6 või 8 kuud rasedate kõhtudega. Mida vanem seda rohkem rase. See vist siin mingi jõukuse märk- näitab, et hea toidu peal.
Vanemad mehed kannavad sageli triiksärki ja sarongi. See on ümber niuete keeratud rätt, et kõik vajalik saaks piisavlt tuulduda. 
Vanusega lisanduvad kuldsed aksessuaarid, mis siinkandis viitavad jõukusele. Kuna raha on pidevalt devalveerunud ja elu on ebastabiilne, siis on kulda investeerimine ja jõukuse näitamiseks end kullaga ehtides väga loogiline.
Kuna enamasti liigun ringi üksi, siis on paras väljakutse mitte ehmuda kohalike meeste tähelepanust. 
Siin on üldse nii, et kohalikke naisi kohtab palju harvem kui mehi. Nad vist istuvad kodus koguaeg. Igatahes on enamus tegevusi, mis turistidele suunatud, kõik meeste teha. Ei tea kas seetõttu või mingil muul põhjusel sõlmivad  kohalikud mehed meelsasti suhteid valgete naistega. Nende jaoks võrdub valge inimene üldiselt rahaga. No ja valge naine liskaks ka seksiga. Kultuurilis- ajalooliselt on neil veel kasutusel kokkuleppelised abielud ja seks enne pulmi on tabu. Valgetega seda muret ei ole. Valge on “bisniss plänn with benefits”.
Siinkohal pistan pisut kobedama kleidi selga ja lähen tuk-tukki hääletama, sest meie kodustatud tuk- tuki kutt, Dineth, on täna hõivatud.
Wish me luck!

Taksomeeter.
Tukijuht on kahekümnendates nooremees. Soovin sõita umber 4,7 km kaugusele ja pakun 600 raha. Tukkar teeb selgeks, et tal on taksomeeter ja et 1 km maksab 100 raha. A ma ju pakkusin tohkem!? Kas ta ei taha rohkem raha? See küll imelik. Misiganes. Istun tukki ja hakkan põnevusega taksomeetrit otsima, sest sellist asja pole ma siin veel enne kohanud. Selgub, et taksomeetrit siiski pole. Tal on googel maps, mis näitab ta asukohta. Kahjuks ei saa ta agu mitte midagi aru, kuhu ta sõitma peab. Ta ei saa ka sellest aru, et mina tean teed. Niisiis peatub ta poolel teel ühe kohaliku naisterahava kõrval ja palub temal minult küsida kuhu ma tahan minna. Pika vestluse peale saab tukkar aru, et ma tean kuhu ma tahan minna ja et sõita tuleb otse. 
Kohalejõudes arvutab ta midagi telefoniga ja trükib 550 oma telefoni ekraanile, mis küll ei vasta arvutusele 100 eur/km, kuid on siiski vähem kui 600.  Ma maksan talle 600 raha, nii nagu lubasin. Pean oma lubadusest kinni!

Ayurveda.
Kõigepealt tuleb siin välja selgitada, kus tegelikult pakutakse teenust, mida saab ayurvedaks nimetada. Kohalike jaoks on see lihtsalt kaubamärk millega kliente meelitada ja mida südamerahuga kleebitakse igasuguste putkade seintele. Aga suvalistesse putkadesse ma minna ei soovitaks. Seal pakuvad teenuseid suvalised küla eided ja taadid, kellel igavusest midagi muud teha ei ole, kui valgetele turistidele odavat kookosõli peale määrida ja selle eest raha küsida. Pärast haised ja kleebid üleni ja lisaks tundub mulle, et mõni taat tegeleb selle bisnessiga selleks, et oma veidraid seksuaalseid kirgi rahuldada. Ei lähe meelest, kuidas üks tädi mul ühes putkas raksti trussikud ära tõmbas jalast, kui olin nõusoleku andnud oma alaselga mudida. Ei tea mis kirgi küll tema niiviisi rahuldas…
Saan teada koha kuhu pean minema ja minust isegi teavitatkse ette, kui eriti auväärset kohtlemist vajavast kliendist. Mind võtab vastu Ayurveda Swasti omanik doktor Dickson Athukorala isiklikult.
Kohtumine dr. Dicksoniga on väga meeldiv. Armas, rahulik ja muhelev meesterahvas. Räägin oma tervisest ja muredest- ta kuulab huviga, ei halvusta lääne meditsiini, on osavõtlik. Doktor teeb mõned üksikud märkused oma ruudulisse vihikuss, katsub mu pulssi ja ütleb, et mu tuli ja vesi ei ole tasakaalus. Need tuleb tasakaalu saada! No algatuseks täiesti mõistlik ja esmapilgul vägagi teostatav eesmärk ju! 
Doktor ei koorma mind infoga došadest ega ayurveda õpetustest, ega käsi mul sööma hakata midagi erilist. Algatuseks tuleb mul nädal aega iga päev ayurveda full body massaažis käia. 
Otsustan, et võtan siis protseduurid doktori endaga, et vaatamata krõbedale hinnale ehk ka tulemused paremad ja minu vesi ja tuli saavad ruttu korda.
Järgmisel päeval, kui protseduurile ilmusn selgub aga, et doktor on haige ja mind vòtab  enda hoolde hoopis armas naisterahvas dr. Dilini. 
​
Juhuseid pole ja ju mul siis on seda naiselikku, emalikku kuid samas täpset puudutust vaja just temalt. Küllap oleks doktor Dicksoni puudutus olnud midagi teistsugust. 
Igatahes naudin iga sekundit sellest massaazist ja loodan, et mu keha lõpuks mõistab, et temaga on kõik korras, ohtu ei ole, keegi ei ründa ja kõik on turvaline.
​Mulle tundub, et dr. Dilini teeb minuga midagi palju sügavamat, kui lihtsalt lihaste silumine. Ma ei tea, mis see on ja ma ka ei küsi- kardan lõhkuda seda püha ruumi, mis see imearmas naisterahvas loob, kardan, et kui liiga palju küsin, siis võtab mu aju juhtimise üle ja ei lase asjadel lihtsalt juhtuda. Aga ma tahan, et asjad ise juhtuksin, tahan väikesi imesid, tahan uskuda, et on olemas midagi palju sügavamat ja inimeseülest,  kui see mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme. Tahan uskuda, et pole vaja pidevalt analüüsida midagi oma peas, mingeid hingehaavu parandada ja valusid tervendada. 

Kõrvatropid.
​Ärkan pool üheksa torina peale, et väidetavalt olid küla kalurid kalaônne tähistanud ja hommikuni pidu pannud, mistôttu olevat keeruline või, et isegi võimatu olnud magada.
​Selleks, et kalaõnn jätkuks on ilmselgelt vaja ohtralt kohalikku tulivett, arrakit, kõrist alla valada ja jaurata varaste hommikutundideni.
Mind ei häiri ei naabrite kirev kukk, kes kuskil viiest alustab, ega ka arrakilembesed kalamehed. Mul on kõrvatropid. Kõrvatropid on mu üks viimase aja parimaid leide- aitab magada nii Bratislavas, Pärnus kui Dodanduwas. Saad unustada kultuurilistest ja geograafilistest eripäradest tekkivad öised mürad ja hommikul värskelt ärgata. 

Bisness ja hambamüsteerium.
Tassi kange musta kohviga liigun randa. Rand on otse värava taga. Ookeani lained mõllavad ja päike särab kõrgel taevas. Otsin pilvi. Siin saavad pilvedest parimad sõbrad, oodatud külalised - päästjad. Pilvede all on siinne kliima mõnusalt paitav. Ookeani briiz ja pilved on super kombo. 
Täna sõuavad taevas vaid mõned üksikud vatised rünkpilved, mis tähendab, et päike kavatseb täistuuridel lõõmata. Minu jaoks tähendab see seda, et keskpäeval ma oma nina välja ei pista.
Istun puujuurikal palmi all, joon oma kohvi ja vaatan kuidas kohalikud külaelanikud oma igahommikusi toimetusi teevad. 
Kaks naist on endale turjale vinnanud plastmasstoolid ja tassivad  kahevahel kasti kookostega. Igal hommikul istutavad nad ennast randa palmi alla ja hakkavad kookoseostjaid ootama. Ma ei ole veel kordagi näinud, et neil tehinguks läheks aga hoian neile põialt. Neil on lihtne äriplaan: kui tänaval maksab auguga joomisvalmis kookos 280 kohalikku raha, siis nemad müüvad rannas 400 rahaga. Tootlus 42%! Pole paha!
Liigun piki randa oma igahommikusele jalutuskäigule. Liivariba on väga järsu kaldega, mis tekitab tunde, et üks jalg on poole pikem kui teine. Mõtlen, et mul oleks  vaja kahte paari selliseid plätusid, kus üks on platvorm tallaga ja teine tavaline. Ilmselt Temust saab, aga ma ei oska oma soovi promtida. 
Samas tegelen ma teadusliku uurimusega, et missuguses liivariba osas on liiv kõva ja missuguses mitte. Teadagi on kõige lihtsam kõndida kõval liival, aga keeruline on mõista, miks ja kus on liiv kõva. Esialgsel vaatlusel olen välja selgitanud, et see sõltub laine ulatusest ja et teatud värvi liiv on tugevam kui teine. Aga ma olen ikka veel väga alguses oma uurimusega. Will keep you updated!
Täna ei ole paabulinde. Siin elutsevad paabulinnud. Viimane kord oli lausa 3 tükki neid kambas. Imelised majesteetlikud linnud.
Kohtan ainult kõhnasid liivakarva koeri ja ühte triibulises seelikus meest, kes kõnnib ringi hambahari suus. 
Huvitav, et enamus inimesi siin on suhteliselt ilma hammasteta vaatamata sellele, et nad käivad hambaharjad suus ringi. Oletan, et nad pesevad oma hambaid nii. Aga selles ei saa muidugi kindel olla, mida nad tegelikult teevad. Võibolla imevad hambaharja harjaseid lihtsalt. 

On-kuidas-on.
Täna saan teha ka oma igahommikuse virgutusharjutuse koos palvega, sest kliffil ei ole kedagi. 
Tavaliselt on kliffil kaks meest. Vahel on üks mees õngega ja teine lihtsalt passib. Vahel passivad mõlemad. Ma ei olegi aru saanud kas mehed seal vahelduvad või on ühed- samad, sest nad on kõik sarnased. 
Kliff on nagu uunikivi ahi- juba hommikul päiksest kuum.  Kliff ulatub pikalt ookeani. Ronin kõige kaugema ja kõrgema kivi otsa ja painutan ennast igas suunas, kuidas keha lubab. Ega palju ei paindu, tuleb tõdeda, aga on kuidas on. Loodan, et ehk asi paraneb kui seda iga päev teen. Muideks “on-kuidas-on” on mu lemmik mantra viimasel ajal. Sest tegelikult ei saa ma ju olla ei rohkem ega vähem painduv, kui ma tegelikult reaalselt olen. Ja milleks siis igatseda, unistada, kujutada ette, et asjad on teisiti!? No ei ole ju. Me oleme need kes me oleme - just sellised nagu me oleme selles hetkes. Kõik muu on illusoon või mälestus millestki või kellestki kuskil mujal või teisel ajal. 
Ja kui ma olen juba piisavalt oma küllaltki paindumatut keha painutanud, siis lausun mõttes oma hommikuse mantra: palun küllust ja armastust endale ja kõigile mu lähedastele, tänan neid, kes on minu kaasteelised selle eest, et nad jagavad oma aega ja ruumi minuga, tänan neid kellega suhtlemine on mulle väljakutse ja tänan ka neid, keda enam ei ole meiega, kuid kes on puudutanud mu hinge.

Isetusest.
Lõunat me siin ametlikult ei söö. Igaüks nokib, mis saab. Naabrinaine, Indu, kelle elu seisneb selles, et ta teeb hommikust õhtuni süüa, on täna teinud riisi ja õlis krõbedaks küpsetatud rääbisetaolist kala. Meile annetatakse  ka taldrikutäis kamba peale. No tegelt nii armas viis näidata hoolimist. Seda enam, et elavad nad siin ikkagi väga tagasihoidlikes tingimustes, ehk et meie mõistes vaesuse piiril. Keskmine palk pidavat olema umbes 260 euri, kuid usun, et enamuste jaoaks võib see veelgi madalam olla.
Mõtlen kui palju või pigem vähe olen mina näidanud välja isetut hoolimist ja toetust… Miks ma seda nii vähe olen teinud… ilmselt sellepärast, et ikka tundub, et ise olen parajalt nõrk ja mittepiisav ja tulevik on kui mittejust must, siis piisavalt ähmane, et kõhedust tekitada. Hoida parem kõik endale, koguda halvemateks päevadeks- nii oma jôudu, oskuseid kui resursse… Aga elu tahab olla voolamises, mitte kramplikult kinni hoitud, pudelisse pandud, kapseldatud olekus. Elu on piirideta ja juhtub ka siis kui kõik ei lähe nii kuidas tahame. Elu tahab elamist, lahket olemist, alandlikkust, austust ja tänulikkust. Õpin.
Imetlen oma sõbrannat, kes astus hooldekodu uksest sisse ja pakkus ennast appi vanurite eest hoolitsema, sest tundis, et soovib midagi ühiskonnale ja maailmale tagasi anda. Ja mitte korraks, vaid pikaks ajaks.
See ei ole selline tugitoolist annetamine Jõulutunneli ajal, vaid see on reaalselt enda aja ja oskuste panustamine nõrgemate heak, isetu tegu. Imeline!
Midagi sellist võiks igaüks meist teha! 
Aga kui mõelda, et kõik me vinskeleme oma elu väikestes akvaariumides, meie oma ökosüsteemis, siis selliste isetute aktsioonide jaoks ei jagu tavaliselt ei aega ega ruumi. Enda asjadest on juba enamusel juhe koos.