Vihm sundis tuppa ja koristama. Võtsin ette sahtlid. Need, kuhu koguneb asju. Igal asjal on oma lugu. Muude asjade hulgas leidsin kotitäie fotosid. Selliseid klõpsitud pilte, mis albumisse panemist polnud ära teeninud, aga kuna ilmutada tuli terve fotolint, siis olid need eksemplarid ilusti kilekotis alles.
Aga just need pildid, kus naeratus pole perfektne ja juuksed sassis, on kuidagi eriti armsad.
Vaatasin neid pilte, kus mu lapsed olid väikesed, imestusega... Kui ilusad ja armsad lapsed! Kui kena kodu! Kui ilus emme! Kui nooruslikud vanavanemad! Kui palju armastust!
Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et ohh, kui õnnelik ma ikka pidin siis olema. Aga, kas ma olin????
Aga just need pildid, kus naeratus pole perfektne ja juuksed sassis, on kuidagi eriti armsad.
Vaatasin neid pilte, kus mu lapsed olid väikesed, imestusega... Kui ilusad ja armsad lapsed! Kui kena kodu! Kui ilus emme! Kui nooruslikud vanavanemad! Kui palju armastust!
Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et ohh, kui õnnelik ma ikka pidin siis olema. Aga, kas ma olin????
RSS Feed
