Hiljuti osalesin ühel huvitaval koolitusel, kus norra psühhiaatrid rääkisid parasümpaatilise ja sümpaatilise närvisüsteemi koostööst, selle häiretest trauma korral ja kuidas tasakaalustada häirunud süsteemide koostööd. See pealtnäha keeruline teema sai praktikumis uskumatult lihtsa lahenduse ja pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, kui oluline on oskus näha ja kogeda positiivset enda ümber siin ja praegu.
Eesti inimene on ikka harjunud hädaldama selle pärast, mis on valesti, muretsema selle pärast, mis võib minna valesti ja korrutama seda, mis juba kunagi läks valesti. Kui seda on aastakümneid tehtud, siis ongi keeruline ühekorraga kõik see lõpetada ja asuda teistmoodi mõtlema ja teistsuguseid asju märkama. See on tegelikult vaid oskus ja seda saab harjutamise ja praktiseerimise kaudu endasse juurutada ja kinnistada- kasvatada justkui sportlane kasvatab musklit.
Eesti inimene on ikka harjunud hädaldama selle pärast, mis on valesti, muretsema selle pärast, mis võib minna valesti ja korrutama seda, mis juba kunagi läks valesti. Kui seda on aastakümneid tehtud, siis ongi keeruline ühekorraga kõik see lõpetada ja asuda teistmoodi mõtlema ja teistsuguseid asju märkama. See on tegelikult vaid oskus ja seda saab harjutamise ja praktiseerimise kaudu endasse juurutada ja kinnistada- kasvatada justkui sportlane kasvatab musklit.
RSS Feed
