
kogu selle kupatuse paremaks haldamiseks keerulised kaitse- ja ellujäämismehhanismid.
Olen mõelnud, et võibolla see on meie praeguse keskealise elanikkonna teema. Sest nemad kasvasid koolides ja kodudes, kus tulemusi saavutati pigem piitsa, kui präänikuga. Põhilisteks kasvatusmeetoditeks oli hirmutamine, karistamine, ähvardamine, häbistamine ja isoleerimine. Tavaline oli sildistamine ja inimese samastamine tema kõige nõrgemate omadustega. Parimad päevad olid need, kui karistust õnnestus vältida ja mõne eriti väljapaistva saavutuse eest „tubli“ välja teenida.
Sellises eas lapsed on väga mõjutatavad ja pidevalt vaatlevad maailma püüdes seal endale koht leida- sinna sobituda. Kui siis täiskasvanu ütleb, et sinu koht on viimases reas, sest oled loll, siis laps omastab automaatselt selle arvamuse, kui tõe. Tore, kui sellisel lapsel on vanemad, kellega tal on usalduslik suhe ja ta saab kodus rääkides tuge. See ei pruugi aga nii olla. Ja siis on laps täiesti üksi.
Mina ise, õppides eliitkoolis, veetsin oma kooliaastad pidevas hirmus, et kui ma ei ole piisavalt tubli, siis visatakse mind välja. Mäletan selgelt hirmu teadmatuse ees, et mis siis küll minust saab ja kui häbistav see võib olla. Mäletan ka seda, et ma sisimas pidevalt kahtlesin, et kas ma olen ikka selle parimast parimate kooli vääriline, sest tagasisidet selle kohta, et ka minus on midagi head ja väärtuslikku, ma ei saanud. Siis ei jäänudki mul midagi muud üle, kui hakata hästi tubliks, varjata oma nõrku külgi, kui omadusi, mis võivad mu eksistentsi ohustada. Minust kasvas väliselt tugev ja teadmiste poolest tark, kuid seesmiselt väga haavatav ja loovusest eraldatud indiviid. Olen pidanud iseendaga tohutult tööd tegema, et sisemiselt kasvada ja saada tagasi oma loomupärane uudishimu, julgus, elurõõm ja õrnus.
Kuid, mis kasu on teadmistepõhisest tarkusest, kui selle loovaks rakendamiseks ei ole sisemisi ressursse. Nii küsib praegu minu suurem, ülikoolis õppiv tütar, et missugusesse poppi välismaa kooli veel minna, et saada ikka parem lihv oma teadmistele. Ja mina jään vastusega jänni, sest ainuke teadmine, mis mul on, on see, et vaja on sisemist jõudu, enesekindlust ja usku, et oled väärtuslik. Kas seda aga saab ülikoolis õppida –
ma ei tea. Kas mina olen seda piisavalt suutnud talle anda iseendaga tegelemise kõrvalt- ka seda ma ei tea. Tean vaid, et kui oled kontaktis iseenda sisemise tarkusega, tunnetad oma jõudu ja usud, et kogu universum toetab sind, siis pole tegelikult vahet kuskohas ja mida sa õpid. Siis suudad olla avatud, loov ja aus- see ongi see, mida üks tööandja oma töötajalt tegelikult vajab. Ka sada diplomit ei suuda seda asendada.
Selle loo olen pühendanud armastusega oma tütardele.