Terapeudina tuleb mul pidevalt tõdeda, et enamuse probleemide tuum on inimese madal enesehinnang ja vähene väärtustamine. See ei lase teha sobilikke valikuid, mis on juhitud inimese tegelikest soovidest ja vajadustest. Elatakse teiste jaoks ja järgi ning luuakse
kogu selle kupatuse paremaks haldamiseks keerulised kaitse- ja ellujäämismehhanismid.
Olen mõelnud, et võibolla see on meie praeguse keskealise elanikkonna teema. Sest nemad kasvasid koolides ja kodudes, kus tulemusi saavutati pigem piitsa, kui präänikuga. Põhilisteks kasvatusmeetoditeks oli hirmutamine, karistamine, ähvardamine, häbistamine ja isoleerimine. Tavaline oli sildistamine ja inimese samastamine tema kõige nõrgemate omadustega. Parimad päevad olid need, kui karistust õnnestus vältida ja mõne eriti väljapaistva saavutuse eest „tubli“ välja teenida.
kogu selle kupatuse paremaks haldamiseks keerulised kaitse- ja ellujäämismehhanismid.
Olen mõelnud, et võibolla see on meie praeguse keskealise elanikkonna teema. Sest nemad kasvasid koolides ja kodudes, kus tulemusi saavutati pigem piitsa, kui präänikuga. Põhilisteks kasvatusmeetoditeks oli hirmutamine, karistamine, ähvardamine, häbistamine ja isoleerimine. Tavaline oli sildistamine ja inimese samastamine tema kõige nõrgemate omadustega. Parimad päevad olid need, kui karistust õnnestus vältida ja mõne eriti väljapaistva saavutuse eest „tubli“ välja teenida.
Oli, mis oli, ja seda ümber teha ei saa- saab vaid mõista neid, kes tol ajal olid kasvatajad, õpetajad, vanemad. Nemad ei osanud tol ajal teisti. Kurvastab aga see, kui mu kaheteistaastane tütar tuleb koolist ja ütleb, et õpetaja ütles sõbrannale klassi ees, et ta on loll. Kuigi tema ei ole õppinud ei psühholoogiat, ega inimkäitumise aluseid, näeb ta sõbranna kurbust ja jõetust ja mõistab, et täiskasvanu on teinud väiksemale liiga. Seda andestamatum on see, et seda teeb pedagoog, kes peaks olema spetsialist kasvatusteadustes! Tahaks sellise inimese kutsuda oma kabinetti, jälgima seanssi, et ta näeks valu ja ebakindlust, mis veel 30 aastat hiljem selliste kasvatusmeetodite tagajärjeks on.
Sellises eas lapsed on väga mõjutatavad ja pidevalt vaatlevad maailma püüdes seal endale koht leida- sinna sobituda. Kui siis täiskasvanu ütleb, et sinu koht on viimases reas, sest oled loll, siis laps omastab automaatselt selle arvamuse, kui tõe. Tore, kui sellisel lapsel on vanemad, kellega tal on usalduslik suhe ja ta saab kodus rääkides tuge. See ei pruugi aga nii olla. Ja siis on laps täiesti üksi.
Mina ise, õppides eliitkoolis, veetsin oma kooliaastad pidevas hirmus, et kui ma ei ole piisavalt tubli, siis visatakse mind välja. Mäletan selgelt hirmu teadmatuse ees, et mis siis küll minust saab ja kui häbistav see võib olla. Mäletan ka seda, et ma sisimas pidevalt kahtlesin, et kas ma olen ikka selle parimast parimate kooli vääriline, sest tagasisidet selle kohta, et ka minus on midagi head ja väärtuslikku, ma ei saanud. Siis ei jäänudki mul midagi muud üle, kui hakata hästi tubliks, varjata oma nõrku külgi, kui omadusi, mis võivad mu eksistentsi ohustada. Minust kasvas väliselt tugev ja teadmiste poolest tark, kuid seesmiselt väga haavatav ja loovusest eraldatud indiviid. Olen pidanud iseendaga tohutult tööd tegema, et sisemiselt kasvada ja saada tagasi oma loomupärane uudishimu, julgus, elurõõm ja õrnus.
Kuid, mis kasu on teadmistepõhisest tarkusest, kui selle loovaks rakendamiseks ei ole sisemisi ressursse. Nii küsib praegu minu suurem, ülikoolis õppiv tütar, et missugusesse poppi välismaa kooli veel minna, et saada ikka parem lihv oma teadmistele. Ja mina jään vastusega jänni, sest ainuke teadmine, mis mul on, on see, et vaja on sisemist jõudu, enesekindlust ja usku, et oled väärtuslik. Kas seda aga saab ülikoolis õppida –
ma ei tea. Kas mina olen seda piisavalt suutnud talle anda iseendaga tegelemise kõrvalt- ka seda ma ei tea. Tean vaid, et kui oled kontaktis iseenda sisemise tarkusega, tunnetad oma jõudu ja usud, et kogu universum toetab sind, siis pole tegelikult vahet kuskohas ja mida sa õpid. Siis suudad olla avatud, loov ja aus- see ongi see, mida üks tööandja oma töötajalt tegelikult vajab. Ka sada diplomit ei suuda seda asendada.
Selle loo olen pühendanud armastusega oma tütardele.
Sellises eas lapsed on väga mõjutatavad ja pidevalt vaatlevad maailma püüdes seal endale koht leida- sinna sobituda. Kui siis täiskasvanu ütleb, et sinu koht on viimases reas, sest oled loll, siis laps omastab automaatselt selle arvamuse, kui tõe. Tore, kui sellisel lapsel on vanemad, kellega tal on usalduslik suhe ja ta saab kodus rääkides tuge. See ei pruugi aga nii olla. Ja siis on laps täiesti üksi.
Mina ise, õppides eliitkoolis, veetsin oma kooliaastad pidevas hirmus, et kui ma ei ole piisavalt tubli, siis visatakse mind välja. Mäletan selgelt hirmu teadmatuse ees, et mis siis küll minust saab ja kui häbistav see võib olla. Mäletan ka seda, et ma sisimas pidevalt kahtlesin, et kas ma olen ikka selle parimast parimate kooli vääriline, sest tagasisidet selle kohta, et ka minus on midagi head ja väärtuslikku, ma ei saanud. Siis ei jäänudki mul midagi muud üle, kui hakata hästi tubliks, varjata oma nõrku külgi, kui omadusi, mis võivad mu eksistentsi ohustada. Minust kasvas väliselt tugev ja teadmiste poolest tark, kuid seesmiselt väga haavatav ja loovusest eraldatud indiviid. Olen pidanud iseendaga tohutult tööd tegema, et sisemiselt kasvada ja saada tagasi oma loomupärane uudishimu, julgus, elurõõm ja õrnus.
Kuid, mis kasu on teadmistepõhisest tarkusest, kui selle loovaks rakendamiseks ei ole sisemisi ressursse. Nii küsib praegu minu suurem, ülikoolis õppiv tütar, et missugusesse poppi välismaa kooli veel minna, et saada ikka parem lihv oma teadmistele. Ja mina jään vastusega jänni, sest ainuke teadmine, mis mul on, on see, et vaja on sisemist jõudu, enesekindlust ja usku, et oled väärtuslik. Kas seda aga saab ülikoolis õppida –
ma ei tea. Kas mina olen seda piisavalt suutnud talle anda iseendaga tegelemise kõrvalt- ka seda ma ei tea. Tean vaid, et kui oled kontaktis iseenda sisemise tarkusega, tunnetad oma jõudu ja usud, et kogu universum toetab sind, siis pole tegelikult vahet kuskohas ja mida sa õpid. Siis suudad olla avatud, loov ja aus- see ongi see, mida üks tööandja oma töötajalt tegelikult vajab. Ka sada diplomit ei suuda seda asendada.
Selle loo olen pühendanud armastusega oma tütardele.
RSS Feed