Kui Sa oled korragi rännanud ajas tagasi oma lapsepõlve ja taaskogenud mõnda ammust valusat sündmust, ülekohut või üksindustunnet, siis hakkad sa teisiti nägema nii ennast kui oma lapsi.
Lapsed on äärmiselt painutatavad ja voolitavad. Nii saab täiskasvanu õpetada ja laps õppida. Lastel on väga raske üksi ellu jääda - nad on meist, täiskasvanutest täielikus sõltuvuses. Ilma täiskasvanuliku hoolitsuseta nad hukkuksid. Kartusest saada nn. "karjast" välja heidetud, teevad nad kõik võimaliku, et oma "karja" kuuluda. Selleks, et seda oleks lihtsam teha on nende käsutuses erinevad kaitsemehhanismid. Nad õpivad ruttu selgeks vaikimise, valetamise, varjamise ja eitamise. Nende jaoks on see keskkond, kuhu nad sünnivad ainus - see on nende reaalsus. Nad ei tea, et eksisteerib ka teistsugune perekond. Kui isa joob ja peksab, siis arvab laps, et see on ka normaalne. Ta kasvab suureks teadmisega, et tegelikult midagi hullu ju ei olnudki – riie oli seljas ja toit oli olemas. Laps blokeerib enda igatsuse läheduse, armastuse ja tasakaalu järele ja peab normaalseks ka seda kasvukeskkonda. See teadmine aitab tal ellu jääda – see on psühholoogiline kaitse.
Lapsed on äärmiselt painutatavad ja voolitavad. Nii saab täiskasvanu õpetada ja laps õppida. Lastel on väga raske üksi ellu jääda - nad on meist, täiskasvanutest täielikus sõltuvuses. Ilma täiskasvanuliku hoolitsuseta nad hukkuksid. Kartusest saada nn. "karjast" välja heidetud, teevad nad kõik võimaliku, et oma "karja" kuuluda. Selleks, et seda oleks lihtsam teha on nende käsutuses erinevad kaitsemehhanismid. Nad õpivad ruttu selgeks vaikimise, valetamise, varjamise ja eitamise. Nende jaoks on see keskkond, kuhu nad sünnivad ainus - see on nende reaalsus. Nad ei tea, et eksisteerib ka teistsugune perekond. Kui isa joob ja peksab, siis arvab laps, et see on ka normaalne. Ta kasvab suureks teadmisega, et tegelikult midagi hullu ju ei olnudki – riie oli seljas ja toit oli olemas. Laps blokeerib enda igatsuse läheduse, armastuse ja tasakaalu järele ja peab normaalseks ka seda kasvukeskkonda. See teadmine aitab tal ellu jääda – see on psühholoogiline kaitse.
Suureks saades püütakse kõike unustada, tormatakse oma kodu looma püüdlusega teha seal kõik parimal võimalikul moel. Kui aga puudub teadmine, mis on parim või kui ei mõisteta iseenda lapsepõlve kogemusi, siis kipub kõik korduma. Lapsena kogetud ülekohtu äng istub sügaval alateadvuses ja ärrituse tekkides terroriseeritakse oma lähedasi kas füüsiliselt või verbaalselt. Pisike laps tunneb tohutut alandust ja jõuetust, kui teda suur ja võimas isa füüsiliselt karistab ja see talletub kuskile sügavale sisemisele „kõvakettale“ - pakitakse kokku ja peidetakse kõige kaugemasse nurka. Täiskasvanuna saame anda uue hinnangu sellele, mis kunagi oli. Need pakikesed tuleb varem või hiljem lahti pakkida, sest kõik mis on peidus võimutseb meie üle. Mida suurem on lahtipakkimata lapsepõlve pagas, seda kopsakam on täiskasvanu koorem. Seni kuni ei ole valu välja elatud, ei ole mõistetud ja andestatud, ei tule ka paranemist. Seni kuni ei ole paranemist kannatavad lähisuhted. Eriti kahju on lastest, kes sellistes peredes suureks kasvavad.
Mind väga puudutas, kui üks meesterahvas, ütles, et oli kunagi aeg, kui ta oma kodus pidas lapsi koduloomadega võrdväärseteks... Usun, et see ei olegi mingi erijuhtum, vaid väljendab vaid suhtumist: kui toit ees ja riie seljas, siis ole vait ja tänulik. Kusjuures lapsevanemale on sellised lapsed, kellel ei ole kunagi õigust otsustada, kellel ei tohi olla omaarvamust, kes ei julge ennast väljendada, väga head. Nad on kuulekuse ja vähenõudlikkuse etalonid. Sellistest kasvavad tublid töötegijad, kes täidavad käsku. Nad ei nurise isegi siis, kui palka ei maksta. Teine variant on, et nad protestivad kõigi ja kõige vastu, on kõigiga riius ja sõjajalal. Ei ole kumbki meeldiv kaaslane ega edumeelne kodanik. Vanemana ollakse kas liiga leebe ja ei osata seada piire või siis täielik despoot.
Lapsevanemana on meie ülesanne lapsele anda turvatunne ja usk iseendasse ning tulevikku. See on suur, vastutustundlik ja väljakutseterohke töö. Algatuseks võiks igaüks oma lahtipakkimata pambud ette võtta, sest suurte pampudega ei saa nii keerukat tööd edukalt teha!
Mind väga puudutas, kui üks meesterahvas, ütles, et oli kunagi aeg, kui ta oma kodus pidas lapsi koduloomadega võrdväärseteks... Usun, et see ei olegi mingi erijuhtum, vaid väljendab vaid suhtumist: kui toit ees ja riie seljas, siis ole vait ja tänulik. Kusjuures lapsevanemale on sellised lapsed, kellel ei ole kunagi õigust otsustada, kellel ei tohi olla omaarvamust, kes ei julge ennast väljendada, väga head. Nad on kuulekuse ja vähenõudlikkuse etalonid. Sellistest kasvavad tublid töötegijad, kes täidavad käsku. Nad ei nurise isegi siis, kui palka ei maksta. Teine variant on, et nad protestivad kõigi ja kõige vastu, on kõigiga riius ja sõjajalal. Ei ole kumbki meeldiv kaaslane ega edumeelne kodanik. Vanemana ollakse kas liiga leebe ja ei osata seada piire või siis täielik despoot.
Lapsevanemana on meie ülesanne lapsele anda turvatunne ja usk iseendasse ning tulevikku. See on suur, vastutustundlik ja väljakutseterohke töö. Algatuseks võiks igaüks oma lahtipakkimata pambud ette võtta, sest suurte pampudega ei saa nii keerukat tööd edukalt teha!
RSS Feed
