Inimene on justkui anum, mis sisaldab tohutult informatsiooni. See on midagi palju enamat, kui lihtsalt üks liikuv lihast ja luust kogum. Inimese sees on palju rohkem ruumi, kui visuaalselt paistab. Tema rännakud sisemaailma võivad olla tohutult värvikad ja kaugeleulatuvad. See, missugust informatsiooni me enese sees kaasas kanname, mõjutab meie olekut ja homset.
Iseenda sisemuse avastamiseks on vaja aru saada, kust kulgeb piir iseenda ja ülejäänud maailma vahel. Tuleks avastada, et meil on keha ja meel ning et me oleme iseseisvalt eksisteeriv üksus. Seejärel tuleks mõnuga asuda iseennast uurima nagu uudishimulik laps.
Iseenda sisemuse avastamiseks on vaja aru saada, kust kulgeb piir iseenda ja ülejäänud maailma vahel. Tuleks avastada, et meil on keha ja meel ning et me oleme iseseisvalt eksisteeriv üksus. Seejärel tuleks mõnuga asuda iseennast uurima nagu uudishimulik laps.
Inimese sees on mõtted- inimene ongi suures osas üks mõtete genereerimismasin. Ainult osad neist mõtetest on aga tõeliselt vajalikud ja loovad. Enamus neist on genereeritud hirmudest ja murest, eesmärgiga midagi kontrollida, millegi eest põgeneda või midagi vältida. Need mõtted kannavad endas mineviku hirmutavaid kogemusi ja tahavad meid kaitsta samasugusesse olukorda sattumise eest tulevikus. Need mõtted ei lase meil olla
rahus täna. Siiski on ka neil oma otstarve – mitte korrata vigu. Meid on juba varasest lapsepõlvest vigade tegemisega nii ära hirmutatud, et sellel hirmul on meid väga lihtne hirmutada ja meie sisse ebaproportsionaalselt palju ärevaid mõtteid istutada. Kui selliseid
mõtteid on palju siis ei jää ruumi enam ilusatele ja headele mõtetele sellistele, mis panevad silma särama ja märkama pisikesi armsaid asju ja juhtumisi, mis toimuvad just siin ja praegu.
Inimese sees on tunded. Ka nende sees, kes pealtnäha üli tundevabad tunduvad. Tunded on tavaliselt jagatud kahte kategooriasse: halvad ja head. Arvatakse, et halbu tundeid, selliseid nagu viha ja kurbus, ei tohi tunda ja nendest tuleb vabaneda. Niisiis ositakse iseendas üks kõige salajasem ja pimedam urgas ja topitakse nad sinna peitu koos saba ja sarvedega. Tunded on aga kõik meile antud selleks, et me saaksime paremini aru, mis meile sobib ja mis mitte, kus ja kellega me tahame olla, mida teha ja kuidas. Nad on nagu indikaatorid, mis annavad meile tagasisidet meie tegevuse ja maailmaga suhestumise kohta. Samamoodi nagu meie kehaaisting annab teada, et õues on külm või jook on liiga kuum selleks, et meid kaitsta külmetamise või valu eest. Vangistatud olekus arvavad meie tunded, et neid ei märgata ja nende ülesanne jääb
täitmata. Selleks, et me neid ikka rohkem märkaksime muutuvad nad veel suuremas ja tugevamaks – nii tugevaks, et varem või hiljem murravad nad vangist välja ja purskuvad tervesse meie inimanumasse. Nad vallutavad selle. Siis ei juhi enam meie neid tundeid vaid nemad juhivad meid. Siis on anum täis kõige hullemat viha, raevu või kurbust või häbitunnet, mis paneb tegema tegusid ootamatult ja olukorrale ebaproportsionaalselt reageerides. Mõni tädi, kes teie autot tänaval kotiga togib, või onu, kes vihaselt poriseb, võib olla just sellise siseplahvatuse ohver.
Tunnetega on tegelikult lihtne- neid tuleb lihtsalt tunda. Vanad kuhjunud tunded tuleb
aga sorteerida ja utiliseerida. Nad tuleb turvalises kohas endast välja lasta. Las nad lähevad välja universumisse taaskasutusse! Siis saavad uued armsad vihad, nutud ja naerud kõik üksteise kõrvale paigutuda nii, et kõigil on ruumi.
Inimese sees on mälestused. Mõned neist on toredad, mõned vähem toredad. Mälestustest põimub meie lugu. Meie lugu jutustab sellest, kuidas me saime nendeks, kes me just praegu oleme. Kui see lugu saab kokku monteeritud ja mõistetud, missugust rolli me mingis etapis oleme mänginud, siis ta on justkui meie film, mida võime veel ja
veel vaadata kuni mõistame jälle midagi uut. Sageli aga topitakse erinevad loo jupid ühte suurde musta kotti ja lükatakse voodi alla peitu. Siis on see lugu kurb, et temast ei saanudki asja, et ta on mõttetu ja mõistetamatu. Universum aga tunneb, et tema sõnum ei ole kohale jõudnud ning saadab uuesti sarnaseid stsenaariume selle inimesse ellu, et tal tekiks võimalus uuesti oma lugu mängida, jäädvustada ja mõista. Seda senikaua kuni jõuab kohale oma loo tähtsus ja tähendus.
Inimese sees on ootused, soovid, unistused, mis vajavad väestamiseks usku. Usku
iseendasse ja sellesse, et oleme meile parimat väärt. Usku, et see, mis on just parim tuleb õigel ajal meie ellu. Usku sellesse, et Universum on üks tark ja ülipeen väikestest seostest koosnev ülivõimas mehhanism. Unistamine, koos positiivse tuleviku tunde kogemisega, on justkui iseendale uue filmi stsenaariumi kirjutamine. Sellest loobudes anname ära võimaluse luua endale meelepärane lugu.
Selleks, et luua endale parim lugu:
rahus täna. Siiski on ka neil oma otstarve – mitte korrata vigu. Meid on juba varasest lapsepõlvest vigade tegemisega nii ära hirmutatud, et sellel hirmul on meid väga lihtne hirmutada ja meie sisse ebaproportsionaalselt palju ärevaid mõtteid istutada. Kui selliseid
mõtteid on palju siis ei jää ruumi enam ilusatele ja headele mõtetele sellistele, mis panevad silma särama ja märkama pisikesi armsaid asju ja juhtumisi, mis toimuvad just siin ja praegu.
Inimese sees on tunded. Ka nende sees, kes pealtnäha üli tundevabad tunduvad. Tunded on tavaliselt jagatud kahte kategooriasse: halvad ja head. Arvatakse, et halbu tundeid, selliseid nagu viha ja kurbus, ei tohi tunda ja nendest tuleb vabaneda. Niisiis ositakse iseendas üks kõige salajasem ja pimedam urgas ja topitakse nad sinna peitu koos saba ja sarvedega. Tunded on aga kõik meile antud selleks, et me saaksime paremini aru, mis meile sobib ja mis mitte, kus ja kellega me tahame olla, mida teha ja kuidas. Nad on nagu indikaatorid, mis annavad meile tagasisidet meie tegevuse ja maailmaga suhestumise kohta. Samamoodi nagu meie kehaaisting annab teada, et õues on külm või jook on liiga kuum selleks, et meid kaitsta külmetamise või valu eest. Vangistatud olekus arvavad meie tunded, et neid ei märgata ja nende ülesanne jääb
täitmata. Selleks, et me neid ikka rohkem märkaksime muutuvad nad veel suuremas ja tugevamaks – nii tugevaks, et varem või hiljem murravad nad vangist välja ja purskuvad tervesse meie inimanumasse. Nad vallutavad selle. Siis ei juhi enam meie neid tundeid vaid nemad juhivad meid. Siis on anum täis kõige hullemat viha, raevu või kurbust või häbitunnet, mis paneb tegema tegusid ootamatult ja olukorrale ebaproportsionaalselt reageerides. Mõni tädi, kes teie autot tänaval kotiga togib, või onu, kes vihaselt poriseb, võib olla just sellise siseplahvatuse ohver.
Tunnetega on tegelikult lihtne- neid tuleb lihtsalt tunda. Vanad kuhjunud tunded tuleb
aga sorteerida ja utiliseerida. Nad tuleb turvalises kohas endast välja lasta. Las nad lähevad välja universumisse taaskasutusse! Siis saavad uued armsad vihad, nutud ja naerud kõik üksteise kõrvale paigutuda nii, et kõigil on ruumi.
Inimese sees on mälestused. Mõned neist on toredad, mõned vähem toredad. Mälestustest põimub meie lugu. Meie lugu jutustab sellest, kuidas me saime nendeks, kes me just praegu oleme. Kui see lugu saab kokku monteeritud ja mõistetud, missugust rolli me mingis etapis oleme mänginud, siis ta on justkui meie film, mida võime veel ja
veel vaadata kuni mõistame jälle midagi uut. Sageli aga topitakse erinevad loo jupid ühte suurde musta kotti ja lükatakse voodi alla peitu. Siis on see lugu kurb, et temast ei saanudki asja, et ta on mõttetu ja mõistetamatu. Universum aga tunneb, et tema sõnum ei ole kohale jõudnud ning saadab uuesti sarnaseid stsenaariume selle inimesse ellu, et tal tekiks võimalus uuesti oma lugu mängida, jäädvustada ja mõista. Seda senikaua kuni jõuab kohale oma loo tähtsus ja tähendus.
Inimese sees on ootused, soovid, unistused, mis vajavad väestamiseks usku. Usku
iseendasse ja sellesse, et oleme meile parimat väärt. Usku, et see, mis on just parim tuleb õigel ajal meie ellu. Usku sellesse, et Universum on üks tark ja ülipeen väikestest seostest koosnev ülivõimas mehhanism. Unistamine, koos positiivse tuleviku tunde kogemisega, on justkui iseendale uue filmi stsenaariumi kirjutamine. Sellest loobudes anname ära võimaluse luua endale meelepärane lugu.
Selleks, et luua endale parim lugu:
- Avasta oma keha- see on sinu sisemaailma kodu!
- Tunne tundeid- taju mida tunne sulle tegelikult tahab öelda!
- Vaatle oma mõtteid- missugused neist on tegelikult mõlgutamist väärt! Hakka
keskenduma mõtete vahelistele pausidele, olgu need kasvõi millisekundi pikkused. - Uuri, mis juhib su käitumist- milliseid tegevusi juhib hirm (hirm jätta imelik mulje, hirm saada hüljatud, hirm paista rumal jne.) ja milliseid teed puhtast loovusest!
- Püüa mõista oma lugu- mis on sinu ja teiste roll sinu loos!
- Unista julgelt- see võib ola sinu uus lugu!
RSS Feed
